Arrival.

Chris-Ian pigistas silmad kokku ja krimpsutas nägu, kui Nate külma ja märja vatitupsu vastu ta nägu toppis.Aga vastu ta ei hakanud, verine olla talle ka ei meeldinud. Chris vaatas üle õla lennuki poole, mõeldes, et viisakas oleks teisi aitama minna, kuid millegi pärast arvas ta, et temast ei oleks seal mingit erilist abi. Pilgu uuesti Stifleri poole pööranud, koukis ta taskust oma vidinad, telefoni ja Ipod'i, välja ning istus rätsepaistesse.

Theresa tahtis juba protestida, aga taipas siis, et pole nagu väga mõtet, sest tal tõesti polnud aimu, kus nende asjad olla võiksid ja ta ei tahtnud sinna lennukisse väga tagasi ka minna. "Too esmaabikarp ka! Seal, kus stjuardessid on.. Seal on neid," lausus neidis meelde tulles. Jeah, ta oli poole lennust erinevaid pääseteid välja otsinud ja stjuardesside ilmeid kontrollinud, et kindlaks teha, et kõik korras on. Milline iroonia, eksole. Tess astus venna juurde ja silmitses klaasikilde veidi kõhklevalt. Mis siis kui ta killud välja tõmbab ja tohutult verd voolama hakkab? Kohe oleks ikka mingeid esmaabi asju vaja äkki.. Samas kui kaua Ash'il ikka minna saab.

Ja juba kutt naaseski nende asjadega ning neidis haaras kohe esmaabikarbi (OT: ma kujutan ette, et sa kuulsid mu lauset ja tõid selle ka) ning hakkas selle sisu uurima. "Istu maha," palus ta vaikselt venda, otsides karbist vajalikke sidemeid ja asju.

Ty tänas Ashley't ja võttis talt peegli, heites nüüd pilgu oma kaelale. Ta kirtsutas nina. Ei maksnud siin kisama hakata, kui jube see vaatepilt oli eks. Temal hakkas igaljuhul kohe väga halb. Kutt ulatas peegli tagasi Ashley'le. Kaks suuremat ja siis terve pudin pisikesi kilde ta kaelas ja kui sa neist ühe välja tõmbad, hakkab verd lahmama. Ty'l hakkas koguni nii halb, et ta viis pilgu oma kellale. Pulss oli normis õnneks. Selle peale, kui Tess ta rohtude kohta küsis raputas Ty pead. Vahet ju polnud hetkel. Aga Ashtin tõi need ikka ära. Koos teiste asjadega muidugi. "Tõmba need palun välja," pöördus kutt oma õe poole. "Kuidas sul on?" küsis ta siis Ashley'lt, kes oli silmnähtavalt endast väljas. Õe käsu peale istus Tyler maha ja pilk oli jälle kellal, mis ta randmel oli.

"See mul plaanis ongi jap," sõnas Tess. Nüüd, kus tal tegevust oli, sai ta mõtted mujale ja ei nuputanudki enam, millal need hawaiilased ükskord nendeni jõuavad. Neidis tõstis vajalikud asjad esmaabikarbi kaanele valmis ja lasi kõigepealt enda käed puhastusvahendiga üle. Polnud vaja mingit põletikku sinna haavadesse. Siis otsis ta pintsetid ja lasi igaks juhuks nende otsad ka üle, hakates ükshaaval kilde eemaldama. Alustuseks kõige pisemad, sest nende haavadest tuli vähem verd ja kui need kõik eest ära olid, siis sai ta verejooksu ajaks sideme ette panna ilma et ta pisikesi kilde sügavamale oleks surunud. Jumal tänatud, et tüdruk esmaabi oli õppinud. Koolis õpetati seda ka natukene ja autokoolis ka, aga Tess oli ka eraldi koolituse läbinud, mis neile kunagi laagris tehti.

Hoolikalt mässas ta kildudega edasi kuniks kõik olid eemaldatud. Verejooksu sai ta ka enamvähem kinni, surudes üsna tugevalt haavale. "Anna andeks.." sõnas ta vaikselt. Ta ju teadis, et vennal on valus, aga muud võimalust väga polnud. "Nüüd ma teen need haavad puhtaks ka," hoiatas ta ette ära ja lasi puhastusvahendit otse haavadele. That's gotta hurt.

Ty oleks tahtnud Ashi enda kaissu tõmmata ja teda lohutada. Tüdruk oli ju põhimõtteliselt talle nagu õde, aga ta ei saanud hetkel. "Kõik saab korda," loopis Ty mõttetuid lubadusi õhku. Kui Tess klaasikilde hakkas välja tõmbama, kirtsutas Cody valust oma nina. Vastikud põrgulised, need klaasikillud. Viimaks oli see piin läbi. "Vabandad sele eest, et sa mu kaela puhtaks tegid?" naeris Tyler. "Naljatilk," muigas kutt. Selle hoiatuse peale kehitas Ty õlgu. Tal ennegi sellega haavu puhastatud, pole see nii hull midagi. Aga mitte kaelal olevaid klaasikilluhaavu. "Faaaaaaakkkk!" karjus Ty ja toetas oma käed põlvedele ja pea kätele, kui Tess seda puhastusvahendit ta kaelale laskis. Faking valus oli see ju. Tyleri karjatus kajas metsast vastu. Ilmselgelt kuulsid kõik sealviibijad seda. Ups.

Simi'l polnud õrna aimugi kui kaua ta seal istunud polnud. Polnud ka vist eriti tähtis. Ta lihtsalt istus ja ootas. Vahepeal tundis ta ennast nagu mingi väike lollakas laps, kes on keset eitea mida, kõik sagivad, aga tema on liiga väike, liiga tähtsusetu selle jaoks, et teda tähele panna. Mitte halvas mõttes. Kuidagi hea tunne oli seal selline.. mm.. nähtmatu olla vahelduseks. Talle endale sobis väga hästi. Ainult, et ta lootis, et keegi tuleb ja aitab Casey't. Tema saab kindlasti ise hakkama.. Aga Casey.. ta aitaks, kui ta oskaks..

Ja siis tuli Ashton. Kui mees temaga tegelema hakkas, tähendab tema põlvega, raputas Sebastianne pead. "Casey.." sõnas ta vaikselt. Šokk oli piisavalt suur, et ta ei osanud, ei tahtnud, enam õieti rääkidagi. Tema suurepärane maailm ei saanud ju siinsamas kokku variseda. Ja siis tõmmati ta põlv paika, mis jubeda karjatuse kuuldavale tõi. Kinda like she was murdered.

"Aitäh, Ashton.." lisas Simi siis läbi pisarate. Need olid koguaeg nagu iseenesest voolanud. Nüüdseks oli neidis ka veidi nuuksuma hakanud. Erakordne vaatepilt - Sebastianne nutmas. Enjoy it while you can. Enesekontroll on üks tema plussidest. Aga nüüd oli kõik nagu pahupidi. Miski polnud nii, nagu oleks pidanud olema.

Veidi hiljem oli noormees juba Casey juures, tegeledes temaga. Neidis jälgis pingsalt oma sõbrannat. Kui ta seal maha kärvata kavatseb, siis, goddamnit, on Simi järgmine, kes läheb. Olgu lahutamatu nelik, või mitte, oli Casey Simi'le kõige tähtsam. 'Palun ärka.. Casey.. palun ärka. see ei ole miski, mida me planeerisime.. palun ära. Sa ei saa mind nüüd üksi jätta..' kordas ta mõtteis.

"Eii.. Selle eest, et ma haiget tegin," sõnas Tess samuti kergelt naerdes. Kõlas vist üsna totralt jap. Neidis kohkus päris korralikult karjatuse peale ja tõmbas käe spreipudeliga kiirelt eemale. Nagu see mõjuks.. Vedelik oli juba haavadel ja nagu kuulda, siis mõjus korralikult. "See oli vist päris valus," lausus neidis viimaks ja tuulutas kergelt käega haavu. "Ma ei tea ainult, kuidas ma neid siduma peaksin," lausus Theresa siis mõtlikult esmaabikarpi vaadates. Seob sidemega kaelale ringid peale? Iseenesest oli seal neid igavesti suuri marliplaastreid ka, aga kas see verejooksule vastu peab?

Chris kortsutas nukralt kulmu. "Kuule, ole nüüd. Sa ei teadnud, et me selle plekihunnikuga alla kukume," lausus Chris-Ian. Oleks Stifler teadnud, et sedasi läheb, poleks kutt ise ka ju sinna reisile läinud. "Sul ei ole mitte millegi eest mu käest vabandust paluda, semu," seletas Ian. No tegelt ka, Stifler pole ju süüdi, et see lennuk otsad andis. Vähemalt on nad elus ja üsna terved ka.

Alicia oli kõik asjad läbi vaadanud, mis tal kohvris olid. Mõned asjad võisid kasuks tulla. Kuid enamus olid siiski riided ja kingad. Tüdruk ohkas ja sulges siis kohvri uuesti, jättes selle sinna, kus ta oli. Siis ta tõusis ja märkas Ashleyt, enda head sõbrannat ja kaas cheerleaderit lennukisse tagasi minemas. Burke järgnes talle ja leidis Ashley piloodi juurest, silmis pisarad. "Oh, Ashley," lausus Alicia, tundes, et ta ei tohi murduda. Ta võttis sõbrannalt ümbert kinni.

Sebastianne lihtsalt istus seal. Ja ootas ja vaatas. Casey hakkas vaikselt toibuma, aga Simi oli seal vait ja paigal. Ja ootas. Ta ei uskunud, et Ashton lihtsalt niisama lahkuks. Ja tal oligi õigus - noormees tuli peagi tagasi. Koos pudeli veega. Nice. Kui too oli Casey kokku lappinud, tuli ta tegelema ka Simi'ga. Enne, kui too ära jõudis minna, põimis ta käed tugevalt ümber mehe kaela, tehes talle tugeva kallistuse. Hetke pärast lasi ta aga lahti, mitte midagi ütlemata.

Seejärel läks Ashton üsna kiirelt minema. Siin oli kindlasti palju neid, keda aidata. Paljusid on vaja aidata. Ja veelrohkem on tegelikult neid, keda ei saa enam aidata. Ohjumal. Kõigest sellest sügavuti mõtlemine ajas iiveldama, mistõttu Sebastianne üsnapea oma kohale tagasi istuma läks.

Ashton oli küll veepudeli Simi kätte andnud, kuid neidis polnud seda veel puutunud. Polnud janu. Võitähendab oli, aga mõte joomisest hakkas vastu. "Casey..?" uuris neidis ettevaatlikult sõbrannalt. Too tundus küll teadvusel, aga see võis olla ka petlik. "On sinuga.. tähendab.. kuidas enesetunne on? Õue jaksad kõndida? Ma ei taha siin sees olla.. see hais..see kõik.. see.. see hakkab vastu.." rääkis ta vaikselt ja rahulikult, et Casey ta sõnadest ikka aru saaks.

Ty noogutas mõlemile neiule vastuseks. Andeks antud ja see oli okei, kui Ash ära läks. Loodetavasti saab ta hakkama. Ty kael tulitas ikka veel kergelt. "Pane see suur plaaster peale," arvas kutt. "Seda annab ju vahetada, kui vaja," lisas ta. Niimoodi veritsema ta ka sinna jääda ei saanud. Kõik ülejäänudki sebisid veel ringi seal. Kõik aitasid kedagi. Peaks ka aitama.

"No kui sa nii arvad," sõnas Tess siis ja võttis plaastri, pusides selle pakendi kallal väheke. Kõik pidi ju steriilne olema ja siis oligi kümme korda sisse pakitud. Neidis sai plaastri lõpuks lahti ja sobitas selle Ty haavadele, pannes ääred kenasti kinni. "Valmis," lausus ta siis õrna naeratusega ja pani kohvri tagasi kokku.

Ty naeratas õele. "Aitäh sulle. Lähme nüüd teisi aitama?" küsis ta. "Või valutab sul kuskilt veel?" küsis kutt kahtlevalt. No mine tea, äkki oli ikka mingeid vigastusi veel, mis vajasid parandamist. Ta vaatas sagivaid inimesi. Samas teised olid ka hädas ja lennukis oli kärutäis laipu. Wõeh. Sellele ei tahtnud Tyler mõeldagi.