Arrival.

Tess vaid noogutas vaikselt, püüdes enda mõtteisse mingit korda luua. Alles lennukist väljudes julges ta ringi vaadata. Puud.. Kui informatiivne. Lootus püsis, et ehk olid nad siis kusagil Hawaii rannikul ja inimesed olid kaugel ja tulid alles. Neidis hammustas Ty karjatuse peale huulde. Vaikne küll, aga tüdruk võis venna hääles ikkagi valu tajuda. "Mu käsi on korras," protestis Theresa. "Lennukis on ju mingid esmaabikarbid ka. Seal, kus stjuardessid passivad," lausus neidis siis. Ta pidi ju venna kaela korda tegema. Ja selle veritseva kulmu ka. Oh issand ja ta asjad olid ju ka veel kusagil seal lennukis.

Chris-Iani jalad olid pikast istumisest kanged ja kõndimine oli kuidagi veidralt harjumatu. "Ah, õige. Doktor Stifler ei lähe kuhugi ilma oma kolata," lausus Chris, kui talle meelde tuli, et tema ees komberdab välja noormees, kes tulevikus nagasid tahab ravima hakata. Lennukist välja saanud, sirutas kutt end täies pikkuses kondiragina saatel välja ning sammus siis Stiflerile järele. Chris otsis sõbra kotti. Hetkel oli see talle olulisem, kui tema enda kott. Sõbra käsi tuli kinni siduda ja kindlasti on Stifleril valuvaigisteid ka. Tunne oli küll selline, et kui kohevarsti tabletti ei saa, lendab pea õhku.

Lennuõnnetus küll, aga tundus, et mõlemad noormehed on hetkel veel positiivsed. Chris tõmbas kottide seast Stifleri koti väja ning asetas selle omaniku ette maha. Stifleri spordikotti välja tirides märkas ta ka enda kotti ning sikutas selle ka välja. Ta asetas selle samuti maha ning põlvitas siis sõbra kõrvale ning ootas, kuni kutt vajalikud asjad välja võetud saab. Ian on ennegi Nate'i kokku lappinud Nate'i juhendamisel. Kindalsti saab ta seekord ka hakkama. Valuvaigistite purgi ära tundud, võttis kutt sealt omavoliliselt ühe tabletti ja neelas alla. Vett ta peale rüübata ei tahtnud - neid tablette suudab ta veeta ka alla suruda.

Michelle ohkas kergendatult kui Mia toibus. '' Ja siin olen.'' vastas tüdruk kui kuulis, et sõbranna ta järgi küsis. Mõnda aega Miat jälginud esitas too juba järgmise küsimuse. '' Õlga on natuke valus, muidu kõik ok, kuidas su endaga on?'' vastas tüdruk kiirelt ning libistas siis käe õlale, mis endast uuesti märku andis. Vist sai natuke põrutada, muidu kõik okei.

Kõik oli täiesti okei olnud ning Nicole oli täiesi rahulikult oma poiss-sõbraga juttu rääkinud, kui järsku mingi kilin ja kolin hakkas ning turvavööd pidi kinni panema. Neidis viis ärevalt pilgu enda kõrval istuvale poisile, kes teda aegamisi rahustada üritas ning tema käest kinni võttis. Neidise süda kloppis meeletult ning enne, kui ta arugi oleks saanud, maandus nende lennuk - või õigemini kukkus - ja neidis lõi oma pea ära, kaotades korraks teadvuse. Kuid see oli tõepoolest ainult korraks. Kohe, kui tihedam sagimine peale hakkas, avas näitsik silmad ja esimese asjana viis ta pilgu oma kutile. Too oli teadvuseta. Kiiresti klohmis Nicky enda turvavöö lahti ning üritas end liigutada, kui tugev valusähvatus temast kusagilt läbi lõi ja ta valjult karjatas. Jalast. Ta viis oma pilgu sellele. Tema jalg oli kuidagi veidrasse asendisse jäänud ja - nii veider, kui see ka poleks - kinni jäänud. Ta üritas seda eriti ettevaatlikult liigutada, kuid see oli endiselt kinni. Ja oii, kui valus.

Ty märkas lennukist väljuvaid kaksikuid ja viipas neile, et need kaks nende juurde ikka tuleks. Ta ei tahtnud oma õde üksinda ka jätta eksole. "Kindel, et su käsi korras on?" küsis Tyler kahtlevalt ja silmitses seda hetke. Oma õega vaidlemises oli ta kohutav. Tess võitis alati, aga praegu oli hädaolukord eksole. Haavad ta kaelal hakasid aina enam valutama.

Nüüd vaatas ka Louise ringi. Õõõvastav mis siin toimus. Laibad ja veri igal poole. '' Ma tahan ka välja.'' nõustus ta Miaga. Vabastanud ennast turvavööst võttis ta maast enda käekoti. Ilmselt oli see koos teiste asjadega alla lennanud. Võtnud kotist valuvaigisti karbi andis ta selle Mia kätte. '' Sa ju peaksid teadma, et valuvaigistit kannan ma alati kaasas.''

"Minuga on kõik korras," lausus Tess veendunult. Nüüd hakkas ta juba maha ka rahunema. Neidis koguni naeratas pisut kui Ashleyt ja Ashtonit lähemale tulemas nägi. "Aga sinu kaelaga tuleb küll midagi ette võtta," sõnas Theresa siis kindlalt. Tüdruk naeratas sõbrannale, kes tema kõrvale istus ja viis siis veidi segaduses ja mureliku pilgu Ashtonile. Ookei, nüüd sai ta aru küll, miks kutt ei rääkinud. Aia! Ja.. Iu!

Üritanud kuidas aga tahes, aga jalg oli kinni, mis kinni. Nicole viis pilgu enda kõrvalistujale ning raputas teda kergelt õlast, öeldes samas ajal tema nime: "Jason!" Tema pilk aga püsis jalal. Tundus, et see oli kuidagi kahe tooli vahele jäänud ning enam liigutada ei olnud võimalik. Hetkeks aga tema mõttelõng peatus ja ta viis pilgu oma poiss-sõbrale. "Jason?" küsis ta, kulmu kergelt kortsu viies ja teda tugevamalt õlast raputades. Ta silmad läksid suuremaks. "Jason, ärka üles!" hüüdis ta ja katsus seejärel noormehe pulsi. Ta südames käis kerge jõnks läbi. Oh ei.. seda ei olnud.. Ta viis käe poisi südamele.. Ka seda ei olnud kuulda. Nicky ahhetas. Ei, ei võinud olla. "Jason!" nüüd ta juba karjus seda nime ning pisarad hakkasid jooksma. See ei saanud olla tõsi - poiss oli surnud.

Stifleri juhendamisel sai Chris sõbra käe kenasti kinni seotud. Aega võttis, aga asja sai. Kiirustada polnud mõtet ja ega Chris-Ian ei julenud ka. Mine tea, teeb niimoodi sõbrale haiget ka veel, nagu selle luumurru pärast Stifleril niigi valus pole. Chris silmitses Nate'i haavu, mis tal näos olid. Verd neist enam ei immitsenud, aga pool ta nägu oli sellegipoolest verd täis. "Aitan sul näo puhtaks teha või saad ise hakkama?" küsis Chris-Ian. Teada värk, et Nathaniel Stifler eelistab ise oma välimuse kallal nokitseda - teisi ta naljalt ligi ei lase.

"Ah, see kael ootab," raputas Ty pead ja see hakkas tuikama. Mõnus. Valuvaigisteid paluks, aitäh. Nüüd olid nad kõik neljakesi koos jälle õnneks ja Ty nägi Ashi keelt. Wõeh. "Kuidas see juhtus?" imestas Tyler, "ah, sa ei saa rääkida," tuli talle siis meelde. Nüüd nägi ta Ashi pilku oma kaelal. "No kurat, kui hull see on siis?" ei saanud kutt ise aru. Ärgem unustagem, et ta kulm ka endiselt veritses. "Mu kael on puru ja ma ise ei näegi seda," kortsutas Cody kulme. Fakk raisk. Ta tahtis näha ju. "Oh, tšikid, teil on peeglid ju," tuli kutt avastusele.

Michelle läks koos Miaga õue ning hingas siis sügavalt sisse. Vähemalt ei olnud väljas enam seda võigast vaatepilti. Rääkimata lõhnast, seal sees oli lämmatav õhk. Michi läks eemale ühe puujuurde istuma. Ta tõmbas põlved vastu rinda ning toetas pea põlvedele. Tema ei kavatsenud teisi aidata, tal oli selleks liiga paha olla hetkel.

"Ei oota," sõnas Tess kindlalt ja viis pilgu üle lennukist väljunud inimeste. Kellegi käes ei paistnud punase ristiga karbikest olema. Neidis ajas end aeglaselt püsti, toetudes hetkeks puu najale. Pea hakkas tuikama ja kõik tiirutas veidi, aga muidu oli nagu üsna okei. "Mu peegel on mu kotis, mis on lennukis," lausus neidis. Lennukis olid veel esmaabiasjad ja nende seas loodetavasti valuvaigistid. "Tyler, su rohud!" lausus Tess siis. Jumal, need olid ju ka kusagil pagasi hulgas. "Ma pean asjad ära tooma sealt," sõnas tüdruk lennuki poole viibates. Ta märkas alles nüüd, kui sodi see lennuk ikka oli.

Chris muigas lõbusalt. Ilmselgelt ei olnud talle veel kohale jõudnud, et nad reaalselt kukkusid lennukiga alla ja nüüd pole aimu ka, millal ja kas üldse nad sealt, kusiganes nad on, minema saavad. "Mul ei ole...vist...midagi katki," lausus Ian enda käsi ja muid kehaosi pilguga üle vaadates. Tundus, et ta pääses vaid peavaluga ja seegi peaks üsna pea ära minema. Stifleri valuvaigistid on vähemalt siiani alati head tulemust andnud.