Pealkirjatu

Nicole tatsas koos oma isetehtud karkudega mööda liivast rannaäärt, endal samal ajal morn näoilme ees. Eks selline ilme oli enamustel siin - tahtsid ju kõik tagasi tsivileeritud paika, et eluke läheks täiesti normaalset radapidi edasi. Kuid neidis ei olnudki niivõrd masenduses sellepärast, et nad saarel lõksus olid, vaid ilmselgelt Jasoni surma pärast. Ta ei suutnud siiamaani uskuda, et kutt läinud oli. Mingil hetkel väsisid Nici käed ära, sest ta ei olnud veel niivõrd karkudega harjunud, ning kiirelt otsis ta endale istumispaika. Liiv oli märg ja mõte sellest, et ta seal oma täiesti kuivade dressipükstega istuma peaks, ei tundunud hetkel kuigi ahvatlev. Õnneks aga märkas ta eemal kivi, mille peal üks nooruk istus, nii et neiu otsustas sinna minna. Pisut edasi koperdanud, jäi ta kuti juures seisma, tundes ära temas ühe ta klassikaaslase. Victori. "Hei, teed ühele sandile kivi peal ka ruumi?" küsis ta.

Nicole kergitas küsivalt kulme, kui Victor midagi pahandamisest rääkis - oli tema ju istumist palunud, mitte vastupidi? -, kuid siis võttis kutt ta hoopiski sülle ning asetas kivile. Ah niiviisi lausa.. "Aitäh," sõnas ta üpris kohmetult, kui pilgu siis merepiirile viis. Ta vihkas seda, et ta sant oli - ta ei saanud enam niivõrd palju asju ise teha. Ta ei suutnud ära oodata, millal sellest wannabe kipsist ja karkudest lahti saab ning jälle korralikult omal jalal kõndida saab.
"Millega tegelesid siin kah?" uuris ta kergelt. Veider oli tegelikult Victoriga suhelda.. Nad ei olnud kunagi seda just kuigi palju teinud, ainult hädapuhkudel, nagu näiteks mõne kodutööga seoses või midagi..

Nicole lubas oma näole väikese muige, kui Victori vastust kuulis. Muidugi istus, mida muud veel? Ta oleks ka muidugi võinud öelda, et mõtles või vaatas merd või mida iganes.. Kuid ka see vastus täitsa sobis.
Neidis noogutas selle mitte midagi tegemise peale. See saar oli tõesti ülimalt igav koht. Sellegipoolest oli ta vahepeal omale mõne tegevuse leidnud - ta suutis isegi kargud omale leiutada! Olgugi, et ta puutöös just kuigi tugev ei olnud. Samas ei tahtnud näitsik ka minna ja kellegilt teiselt abi küsida. Neil oli niigi muid tegemisi, milleks neid tüüdata?
"Jah," vastas ta, "kui seda muidugi päris jalutamiseks nimetada saab.." Pigem nagu hüples. Või koperdas. Igasuguseid variante on olemas.

Jah, vähemalt. Nicole läheks ilmselt hulluks, kui ta sedagi teha ei saaks. Passida pidevalt ühe koha peal ei kõlanud kuigi ahvatlevalt. "Eks see eriti kerge ei ole tõesti, kuid mis teha - kuidagi peab ju ära kannatama," kehitas neidis õlgu.
See luumurd oli tegelikult tal päris esimene. Lihtsalt nihestusi ja muid selliseid oli tal aga oi, kui palju olnud - surfarina juhtub tal pidevalt nii mõndagi. Ja nende pärast on ta samuti vahepeal pidanud veidi aega karkudega ringi koperdama ja kuna rand oli ta lemmikpaik, ei jäänud tal muud üle kui selle takistuse nimega liiv lihtsalt läbima.
"Kuidas sul endal muidu on?" küsis Nic, pilgu kutile viies. "Tekkis ka mingeid ränke vigastusi peale alla kukkumist?" Ta ei olnud just kuigi kursis teiste olukordudega. Nagu kooliski, ei suhelnud ta ka siin just kuigi paljude inimestega. Ning see peamine inimene, kellega ta pidevalt koos oli, oli nüüdseks ju läinud..

Mõni siinne mari või puuvili oli ju täitsa selline, mida võis näha kas igal poeletil või hoopiski kellegi aias. samas, kes teab - äkki õn mõned neist lihtsalt täpselt samasuguse välimusega? Ja huvitav, kui head võimalused neil küttimiseks oli? Sellise tiheda metsaga, nagu siin, lihtsalt pidi ülimalt palju erinevaid loomi olema. Samas, noh, kui seal peaks mõni leopard või muu taoline olema, siis seda väga ei kipuks sööma.. Kuigi sellises olukorras, nagu nad olid, ei olnud just kuigi õige pirtsutama hakata.
"Kuid nüüd?" küsis Nicole. "On juba parem?" Siiamaani ei paistnud enam Victoril tasakaaluhäireid olevat.. Samas - nad ju istusid hetkel kivil ka.

Veab tal. Nicole kahjuks ei paranenud nii kiiresti, kui Victor, kuigi tal oli ilmselt kergelt raskem vigastus ka. Oleks siin mõni haigla olnud ja oleks temaga keegi päris arst tegelenud, saanuks äkki ta kiiremini korda. Aga noh.. kes teab.
Kuti turtsatuse peale, viis neidis pilgu jälle talle, kuna ta oli selle vahepeal kusagile mujale viinud, ning kergitas kulme. Mis asi oli kummaline? Kuid sai ka kohe vastuse, mis ta kergelt muigama pani. "Ma olen vist sult kunagi midagi kodutöö kohta küsinud," lausus neiu mõtlikult. Ega nad mingid teab, mis semud tõepoolest ei olnud. Ei tegelenud ühiste huvidega, polnud ühiseid tuttavaid.. Eks sellistel puhkudel ei kipu omavahel lobisema küll. Samas, miks nad praegu rääkisid? Huvitav, kas Nic tüütas teda? Tüdruk hammustas kergelt huulde ning viis pilgu tagasi merele.

See kodutöö-küsimus oli ilmselt selline, nagu "Mis kodus teha jäigi?" või "Kas ikka oli see või?". Selliste küsimuste puhkudel ei omanud tema puhul väga tähtsust, kellelt täpselt ta seda küsis. Läks lihtsalt esimese ettejuhtuva klassikaaslase poole ning uuris välja.
Vistori vastus aga ajas teda naerma, mille ta küll koheselt lõpetas, kuna ta endiselt leinas, eksole, kuid see selleks. Põhiline on siiski see, et see pakkus talle palju nalja. "Ma täitsa usun," muigas ta, "me ei ole just kuigi suured semud ja selle küsimuse esitasin ma sult ilmselt siis, kui sa olid parajasti ametis millegi muuga." Nagu see teda kunagi takistaks. Kui ta tahab midagi, siis üldjuhul on takistused selle juures üpriski tühised.

Nicole vaatas pisut üllatunult Victori poole, kui tolle küsimust kuulis. Kas ta tõesti arvas, et neidis oli pahane sellepärast või midagi? Absoluutselt mitte! Tal oli täiesti poogen. Niigi oli veider, et ta isegi sellist asja mäletas. "Eks jah," muigas ta, märgates siis ka kuti pilku tema jalal. Nunnu kips, eksole.. "Üks tüdruk mässis selle kinni," rääkis ta kergelt hajameelselt, kuna ei olnud kuigi kindel, kas Victorit see jutt ka huvitab. "Pole just suurem asi, kuid hoiab jalga paigal ja ilmselt aitab ka sellel paremini paraneda."

Jah, Nicole'l oli tõesti kõik täiesti sobiv olemas, mis ühel kisakoorlasel olema peaks. Peale sellele, et ta sale oli, oli tema tasakaaluhäired täiesti olematud ning painduvus ei tekinud samuti väga probleeme. Ta ju tegeles peale surfamise ka tavalise tantsimisega ja seal olid igasugused erinevad liigutused. Ta lihtsalt ei leidnud mõtet kisakooriga liitumiseks. See tundus kuidagi.. võlts olevat. Sealsed liikmed näisid ka kõik endast ülimalt hästi arvavad tibid olevat. Talle ei olnud seda vaja.
Victori vastuse peale turtsatas neidis, vaadates kerge kulmukergitusega tema poole. "Kui sisukas vastus," kommenteeris ta, nihutades end kivil pisut, et mugavamat asendit leida. Kippus krampi minema seal kõva peal istudes.

Kutt oli tõesti kuidagi veider. Kuigi Nicole ei olnud temaga põhimõtteliselt kunagi suhelnud, oli ta ju siiski märganud, kuidas ta elavalt ülejäänud jalkameeskonnaga suhtles. Kohe jõudis neidis järeldusele, et asi on ilmselt temas. Pole ju harjunud ja nii edasi. Madalam klass siiski. Näitsik turtsatas endamisi selle peale vaikselt, mõtlemata, mida kivinaaber sellest mõelda võiks. Ilmselgelt oli tema jaoks see klassidesse jaotamine vägagi mõttetu.
"Saad andeks," muigas ta vastuseks. Eriline asi ka mille pärast vabandada.
Victori küsimuse peale raputas Nic pead. "Ei, ma üritasin end niisama paremini istuma sättida. Kõva kivi ja nii edasi. Tead küll," seletas ta. Erinevalt poisist oli tema küll pisut julgemaks muutunud.

Asi ei olnud kindlasti madalamas klassis. Victor lihtsalt ei osanud suhelda inimesega, keda ta ülivähe teadis ning kellega oli ta elu jooksul vaid ühe või kaks korda rääkinud. Ta ohkas vaikselt, lubades endale, et ta muudab endas selle osa. Koolis suhtuti "madalamasse klassi" kerge põlastusega nende populaarsete poolt ning siin saarel polnud enam erilist vahet, kes kuhu kuulus. See oli minevik ja kui aus olla, siis oligi see vist üks neist vähestest positiivsetest asjadest siin saarel. Inimesed hakkasid viimaks võrdseteks muutuma.

Ta muigas kergelt, kui Nicole talle andeks andis ning noormees vaatas üles, tüdruku poole, silmis tärkamas mõistmine. Ohappi, millise idioodi mulje ta endast jätta võis?! Olgu, vahet pole. Mis tehtud, see tehtud. "Tean," noogutas ta lühidalt, kuigi ise ta küll ebamugavust ei tundnud. Veel. [/I]

Vastuse peale tõstis Nicole taas pilgu ning seekord kohtus see isegi Vctori omaga. Neidis naeratas korra, kuid tõsines siis uuesti, olles pisut aega vait. "Ütle nüüd ausalt - kui me ei oleks lennuõnnetusse sattunud ja sellisel moel kõik niiöelda ühes paadis, kas sa suhtleksid minuga ka sama palju-vähe, kui praegu?" küsis ta.
Kutile võis see küsimus võib-olla veider tunduda, sest nad ei olnud varem sellest juttu teinud, kuid Nicil mõlkus see üsna häirivalt meelel juba mõnda aega ja kuidagi oli ju vaja sellest lahti saada.

Nicole jälgis Victorit, üritades nii kaua, kuni too mõtles, midagi ta näost või kehakeelest välja lugeda. Tema õnnetuseks ei olnud ta aga selles just kuigi osav. Ausalt öeldes ei olnud ta väga märganud, et kutt väljas ringi ei liiguks või midagi.. Kõiki ka ei jõua alati jälgida. Kuid see selleks. Ta kergitas lause lõpu peale pisut kulme. Ehk siis tema ehk Nic üritaks midagi rääkida ja samal ajal oleks Vic kidakeelne. Selge.
"Olgu peale," sõnas neidis kergelt selle kohta.