Arrival.

Tyler, Theresa, Ashley ja Ashton olid lennukis neljakesi kõrvuti istunud. Nagu nad alati neljakesi kokku hoidsid. Ty ja Ash kommenteerisid mööduvate stjuardesside tagumikke ja ajasid igasuguste võimalike naljade ja lollustega oma õdesid hulluks. Niigi oli Tess terve lennu närvitsenud. Oojaa, ta väike õde vihkas lendamist. Kuid siis hakkas järsku lennuk värisema ja kõigil kästi turvavööd kinnitada. Mis kurat toimus? Lennuki rappumine muutus aina hullemaks, tuled hakkasid vilkuma. Stjuardessid käisid mööda vahekäike ja veendusid, et kõigil oleks turvavööd kinni ja siis käis räme kolin ja mürin. Ty'l kadus mõneks hetkeks pilt eest. Kui ta uuesti silmad avas, valutas ta pea, kulmust jooksis ohtralt verd, mitte, et ta ise seda näeks eks. Klaas, mis tal käes oli olnud enne õnnetust, oli purunenud ja killud olid Tyleri kaelas. Tema valge t-särk võttis ühtlase punaka tooni. Kuti pilk langes kohe Theresale, kes oli teadvuseta. "Tess!" hüüdis Ty ja patsutas oma õe põsele. Ilmselt oli ta kellegi koti või asjaga vastu pead saanud. Neetud käsipagas. "Theresa!" hüüdis Ty valjemini ja lõi vastu oma õe põske tugevamalt.

Tess jagas enda aega venna totruste üle vaheldumisi naermise ja silmade pööritamise ning täieliku närvitsemise vahel. Aeg tundus väga aeglaselt venivalt ja isegi kui teatati, et lennukis tohib ringi liikuda, ei võtnud Tess isegi turvavööd lahti. Neidis näris närviliselt oma alahuult ja klõbistas lühikeseks viilitud küüntega vastu käetugesid.
Ja kui veel lennuk värisema hakkas.. Neidis vaid niutsatas vaikselt ja kontrollis neli korda üle, et ta turvavöö kenasti kinni oleks. Lennuk hakkas langema ja Theresa pigistas tugevalt käetugesid, üksikud pisarad silmist voolamas. Nüüd ongi kõik.. mõtles ta veel enne seda, kui pilt silme eest kadus.

Pimedus oli tüdruku endasse mähkinud, aga kellegi hääl kostus sealt läbi ja vaikselt hakkas ja valu kohale jõudma. Eriti viga Tess ei saanudki - hoop vastu pead ja sellest tingitud verine haav ning veidi muljutud käsi, mis ilmselt käetoe ja kellegi kohvri vahele oli jäänud, kui need sealt üleval hoidikutest alla sadasid. Neidis avas aeglaselt silmad ja vaatas hetke mitte midagi ütleval pilgul venda. "Su kulm on verine," sõnas ta viimaks väriseval häälel.

Tyler noogutas Ashtonile ja tegeles oma õega. "Kulm?" küsis ta ja tõstis käe, puudutades oma vasakut kulmu, aga see oli terve. Siis viis ta käe teisele kulmule ja see veritses mõnusalt. Pool ta nägu oli verega koos. Wõeh. "Sinuga on kõik korras, bro?" küsis Ty Ashtonilt ja aitas siis oma õe turvavöö lahti. Kutt hakkas püsti tõusma, aga ta enda turvavöö oli kinni. Ups. Tyler tegi selle klõpsatusega lahti ja ajas end püsti. Äärepealt oleks kutt tasakaalu kaotanud. Ta pea käis ringi ja korraks kadus piltki eest, aga muidu oli kõik ok ja ta hoidis tasakaalu tänu ühele istmele, millele ta toetus. Lennukis ringi vaadates tundus, et olukord oli päris hull. Inimesed kisasid ja olid vigastatud. Verd oli ropult. Wõeh.

Casey oli enamuse ajast Sebastianne´ga rääkinud ja naljatanud. Kui anti käsk turvavööd kinnitada ja lennuk hakkas värisema, vaatas Emma murelikult ringi. Mõned paistisid rohkem närveerivat, teised vähem. Cas vaatas aknast niipalju, kui sai, ta istus vahekäigu pool. Maapind lõpuks kätte jõudnud, lõi neiu end tugevalt vastu esimest istet ära. Mõne hetke pärast silmad avanud, hakkas Casey, silmad vesised, raskelt hingama. See peaaegu ei õnnestunudki. Emmal oli hing mõnekümneks sekundiks kinni löödud, kuid raskete pingutuste saatel toibus keha sellest justkui iseenesest. Hingamine natuke normaalsemaks muutunud, tundis tüdruk teravat valu enda käeselja ja küünarnuki vahel. Pilgu käele suunanud, hakkas pilt eest kaduma. Terve käevars oli kaetud verega. End rahulikuks käskinud, jõudis Emma veel märgata, et vigastuse oli tekitanud üks suurem klaasitükk, mis tooli peal lebas. Pisarad ilmusid jälle silmadesse ja Casey mõtles, kuidas Sebastianne´ga lood on. Pilt kadus eest.

Theresa noogutas õrnalt, tundes tuikavat valu kuklas. Neidis ei osanud ise midagi teha ja vaatas lihtsalt segaduses ringi, märkamata isegi seda, et Tyler ta turvavöö avas. Tess pigistas ikka veel käetugesid ja lasi alles nüüd haaret lõdvemaks, valulik ilme näol, kui ta muljuda saanud kätt liigutas. "Kus me oleme?" küsis ta siis vaikselt, julgemata ise akendest välja vaadata. Ta ei julgenud lennukiski väga ringi vaadata.

Ty noogutas otsustavalt Ashi vastuse peale ja pööras oma tähelepanu nüüd enda õele. "Me oleme..." kutt vaatas lennuki aknast välja. Ta nägi sealt ainult puid ja rohelust. "Lennukis," vastas kutt siis. "Me oleme lennukis," väga informatiivne. Aga ta tõesti ei teadnud, kus nad on. Klaasikillud kuti kaelas ei andnud endiselt Tylerile endast teada. Ilmselt oli ta alles nii šokis lihtsalt. "Tule, ma viin su välja," haaras Ty oma õe sülle. "Valutab sul kuskilt? Ükskõik kust?" küsis ta murelikult oma õelt, kui temaga lennuki ukse poole astuma hakkas. Osad õpilased olid juba välja saanud kuidagi.

Lynn ja Madeline olid ainult selle pärast maha jäänud, et nad pidid midagi korraldama. Olgu ühtne nelik või mitte, korraldasid nad aeg-ajalt üksteistele üllatusi. Seekord oli Lynn'l ja Madeline'l midagi plaanis. Simi ei teadnud sellest midagi. Võibolla Casey teadis. Neidis polnud selles kindel, kuid pärima ta ka ei hakanud. Kui aeg tuleb, siis ta saab teada. Janoh, sinna olidki Lynn ja Madeline jäänud - lubaduseda üsnapea neile järgi tulla.

Simi oli iseenesest kaasa võtnud kaks suurt kohvrit tema riideid ja asju nii täis, et mõlemad vaevu lahti läksid. Aga kuna isa ta ilusti lennujaama saatis, polnud nende transportimisega probleeme. Lynn ja Madeline olid ka neid saatma tulnud. Sõbrannadega põsemusid ja näeme-varsti kallid tehtud, oli aeg lennukisse minna.

Sealt jätkus lõputu chit-chat Casey. Plaanid, mida nad teevad ja muu selline. Väga tore oli. Kuni selle hetkeni, mil see värin, võiasi, tunda andis, turvavöö kinnitada tuli (mida Sebastianne otseloomulikult tegi) ja juba aknast võis näha, et kõrgust kaotatakse. "Casey .. forever and always together," sosistas ta eluaegsele sõbrannale, õrnalt ta käest kinni võttes. Süda peksis tohtutult. Ta tundis, nagu ta ei saaks enam hingata. Ta kohe kindlasti ei kujutanud puhkust Hawaii'l nii ette. Niipalju siis nende plaanidest. Ta ei tahtnud veel surra. Tal oli nii palju teha. Ta ei tahtnud surra nii, et ta Lynn' ja Madeline' seal pole. Casey oli, aga teised kaks oli puudu. Ta ei saanud nii.. see lihtsalt ei olnud õige.

Siis toimus kokkupõrge. Hetkeks kadus pilt eest, kuid see tuli peagi tagasi. Selleks ajaks oli Casey ise pildi tasku visanud. Pea lõhkus ja ta tundis, kuidas mingi nire silma juurest alla voolab. Parem põlv valutas. Muud nagu ei tundnud. Keha oli kuidagi tuim. Või oli see šokist, et kõik kuidagi tuim tundus? Nagu poleks see päriselt? Kõik enam-vähem keerles ka. "Lyn.. Madeline.. aidake.." sosistas ta, pisarsilmis. Ta oli veidike pead liigutanud, et teisi näha. Ja ta võis vanduda, et ta seal Lynn' ja Madeline' nägi.

"Ma kardan," sõnas Tess vaikselt. Muidu nii julge ja hakkaja, aga see õnnetus oli küll väikese põntsu pannud ja seda mitte ainult otseses mõttes. Aga nüüd oli see vähemalt läbi, eks? Nad pidid ju kusagil maa peal olema. Äkki nad jõudsid kohale ja tegid hädamaandumise! Aga miks siis keegi juba appi ei tule..?
Neidis lasi vennal end sülle võtta, hoides pilku ainult temal. Ta ei tahtnud seda veresauna näha, mis ümberringi oli. "Pea tuikab natuke ja käsi on ka valus," vastas Tess ausalt, püüdes taas natuke kätt liigutada. Katki ei tundunud olevat, aga käelaba hakkas juba sinakaks värvuma. "Tyler, su kael!" ahhetas ta siis pilku tagasi vennale viies. Kuti süles olles nägi ta neid klaasikilde üsna selgelt.

Chris-Ian vaatas igavlevalt aknast välja, kui teatati, et turvavöö tuleb kinnitada. Hetkeks lootis ta, et nad on juba kohal, kuid see lootus kadus koheselt, kui ta tundis, et lennuk on igasuguse juhitavuse kaotanud. Kuidas sellises olukorras käituda? Kutt kinnitas turvavöö ja jäi lootma, et ta lihtsalt ellu jääb ja hiljem enda kõrval Stifleri laipa ei näe..
Ragisemist kuuldes, midai lmselt tekitasid puud, millele lennuk otsa lendas, sulges Chris oma silmad. Kutt tundis tugevat valu oma peas, mille tekitas pealöök vastu eesoleva pingi seljatuge. Ian avas oma silmad alles siis, kui tuttavat häält kuulis. Ian mudis oma valutavat pead. "Pea valutab, muidu olen vist okei," vastas Chris sõpra pilguga üle vaadates. Ta veritses, aga need haavad ei tundunud midagi hullu olevat. Iani pilk peatus Stifleri randmel. "Mis su käega on?" küsis ta. Ilmselt luumurd, kuti käsi oli korralikult paistes.

Michelle oli terve lennu lõbusalt Miaga vestelnud. Naeru oli palju, vägagi palju. Michelle võis ju olla kisakoori plika, aga talle ei meeldinud kisakoori tiimi iseloom. Nad kõik olid nii võltsid kui andis olla. Mingi aeg hakkas lennuk rappuma ning andi ka käsk turvavöö peale panna. Tüdruk tegi seda kohe, kuid ei teinud minigt suurt numbrit sellest käsust. Mine tea äkki oli minig koha peal torm, siis tuleb ka panna vöö peale ju. Siis aga hakkas lennuk hullemini ja hullemini rappuma ning hakkas ka kõrgus langema. Peagi toimus kokkupõrge maaga. Mich surus silmad kinni, toetas pea põlvedele ning pani käed pea kaitseks ette. Kui lennuk lõpuks maas oli ja ei liikunud tõstis neidis pea. Õlast käis korra valu läbi kuid mitte midagi hullu, see järel viis ta pilgu Miale. ''Mia!'' ütles tüdruk ehmunult, kui nägi et Mia oli teadvusetu.

Chris tõmbas kätega üle näo. "Lähme," nõustus kutt. Korra sügavalt sisse hinganud, avas ta turvavöö ning tõusis siis püsti. "Selle peab kinni siduma," lausus Ian Nathanieli käe kohta. Chris-Ian võiks seda täitsa ise teha, aga selleks peab ta kuskilt sidet või midagi leidma. Lennukis mingi esmaabikohver või -kott ikka on, kust sidet ja muud tarvilikku kraami saab. Chris ise arstikraami omale kaasa ei pakkinud.

"Ära karda, ma olen siin," lubas Tyler. Ta kael? Mis ta kaelaga oli? Kutt sai kuidagi oma õega lennukist välja ja pani ta ühe puu juurde istuma. Alles nüüd viis nooruk käe ma kaelale, otse klaasikildude peale, surudes need sügavamale haava. Ta karjatas vaikselt, nüüd tundis ta küll valu. "Fakk," pomises kutt. Nüüd ta siis nägi seda ka, kui verine ta valge t-särk oli. Aii. "Näita oma kätt," palus kutt. Poogen need klaasikillud praegu.

Sebastianne oli seal väheke aega veel. Lihtsalt oli. Lasi peal veidi selgemaks muutuda ja kuulas vaikselt teiste juttu. Ja nutt ei jäänud ka kuulmata. Olgugi, et pisarad jooksid, et saanud seda päris nutmiseks nimetada. Vähimatki häält tema suust ei tulnud. Ennast sealt vaikselt püsti ajanud, viis ta pilgu Casey'le. Veidi kahelnud, viis ta pilgu üle lennuki, kus inimesed vaikselt juba liikuma hakkasid. "Vabandust, kas keegi saaks aidata?" küsis ta üllatvalt valju häälega. "Palun.. Casey..." lisas ta hetk hiljem, pilgu sõbrannale viies, kes siiani seal teadvusteta oli. Kuna Simi just palju meditsiinist ei jaganud, otsustas ta, et laseb kellegil teisel, targemal, Casey' eest hoolt kanda. Mitte, et ta ei hooliks, võimidagi. Ta lihtaslt ei tahtnud, et midagi hullemat sõbranna juhtus. Veidi tugevamalt paremale põlvele toetada üritanud, käis sealt põrgulik valu läbi, niiet see ta kiljatama pani ning järgmine hetk vajus Sebastianne põrandale. Nihestus, ehk?