Sina - mina - meie teema

Oli varahommik. Ajaliselt oli kell äkki vaevalt neli. Sebastianne polnud veel magama saanudki. Ja kuna uus päev oli kohe koitmas, ei leidnud ta ka magama minemisel mõtet. Läheb täna järelikult lihtsalt natuke varem magama ja ongi kõik. Ja oma unise pea ja targa aruga otsustas ta, et läheks metsa. Ta oli varem seal juba veidi kondamas käinud ja leidis ühe imelise puu, kus otsast vägamugavalt istuda sai. Janoh, olgugi, et ta sellele ei mõelnud, ei olnud välistatud see, et ta seal lõpuks magama jääb.

Sinna oli äkki kümne minuti tee. Arvestades üsna aeglast liikumiskiirust, ei olnud see ju väga kaugel. Lõpuks sinna jõudnud, ronis ta nii kahe-kolme meetri kõrgusele ja sättis ennast siis sinna oksale ilusti istuma. Alguses ta hümises veidi. Ja siis ta mõtles. Ja siis tal hakkasiki silmad kinni vajuma. Kiirelt vedas ta ennast sealt puu otsast alla, enda käe selle käigus veidi lõhki tõmmates. Marraskile, verd immitses, aga muud hullu polnud.

Ot: Tütüt. Kinni.

Simi ehmatas päris korralikult, kui keegi rääkima hakkas. Ta hüppas paar sammu tahapoole, olles igahetk valmis maitea kuhu otsa ronima, kui tarvis on. Kuid enne, kui ta midagi sellist teha jõudis, tuvastas ta ära selle, kes rääkinud oli - Victor. Eino, nüüd oli kõik hästi. "Aitäh meeldiva tervituse eest," sõnas ta alustuseks naeratuse saatel. Veidi aega kulus tal selle meenutamiseks, enamvähem, mida noormees üldse öelnud oli. "Aa..ee.. pole vaja. Aega on. Niikuinii kõik magavad veel. Ma ei kavatse sellesse veel ära surra ja kedagi selle pärast äratada ma ei taha, niiet las see esialgu olla," protestis ta. "Mida sa niivara siin teed?" küsis Sebastianne siis, lootes teemat mujale viia.

Loomulikult oli Simi'l õigus. Sinna marrastusse võis ju küll mustus sisse minna, aga kui see hiljem mingiaeg siiski ära puhastada, ei tohiks vast midagi väga hullu juhtuda. Läheb põletikku, siis läheb. Nii hulluks ikka ei tohiks ju minna, et käe ambuteerima peaks, võimidagi. Ega ju?

"Veider aeg ja koht jalutamiseks, don'tcha think?" muigas ta siis. Mitte, et ta ise sedasama teinud poleks. "Eiminaeitea, mida ma siin teen. Lihtsalt tulin oksale istuma. Aga pidin sinna peaaegu magama jääma. Ja siis tulin ma ilusti alla tagasi. Eilsest hommikust saati pole magada saanud.." vastas Simi küsimusele. Seda, et ta alla tulles käele liiga tegi, ta mainima ei hakanud, et taas mitte selle teema juurde naasta.

Sebastianne' muigas ainult. Kaks unetut koos. Ja see jutt ei olnud üldse detailne. Ta oleks võinud rääkida seda, kuidas ta oli plaaninud vahepeal ujuma minna ja seda, kuidas ta mõtles tegelikult metsa avastama minna. Või seda, et ta tegelikult eelistakssi siia puu alla magama jääda, sest siin on olenemata keskkonnast kuidagi turvalisem tunne.

Küsimuse peale raputas neidis pead ja istus siis maha, toetades seljaga vastu puutüve. "Ma saan sind usaldada, eksole? Ma võin sulle midagi rääkida, eks? Ja see jääb ainult meie vahele? Siia.. ?" sõnas vaikselt, ettevaatlikult Victori poole vaadates. Ta polnud sellest isegi Casey'le rääkinud, aga ta lihtsalt ei suutnud ka seda enam enda sees hoida. Casey'le ei rääkinud ta seda ainult sellepärast, et ta ei tahtnud sõbrannat muretsema panna.

Ei saanud just öelda, et see teabmis suur saladus oli. Sebastianne tahtis lihtsalt rääkida ja sellliste juttude puhul eelistas ta seda, et need tema ja inimese, kellele ta räägib, vahele jäävad. Juba koolis on sellest küllalt, et räägid sõbrannale, et nägid mingit nunnut kutti siin või seal, keegi kuuleb kogemata pealt ja järgmine hetk teab terve kool, et te maganud olete. Mitte, et Simi midagi sellist läbi elanud oleks. Ta lihtsalt on selliseid situatsioone näinud, neid ise tekitanud või veidi hullemaks ajanud. Bitch, like she is, right?

Ja selle raseduse koha pealt. Ei, ta ei ole rase ja see tähendab ka seda, et selle 'lapse' isa ei saanud ka lennukis surma saada. Bitch ei tähendada ilmtingimata lipakat. Bitch bitch'ks, aga Simi ei leia, et ta ilmtingimata selle pärast iga kuuma kutiga magama peaks. Nope. Ja kui aus olla, pole nende aastate jooksul olnud ühtegi kutti, kellega Sebastianne käinud oleks. Kõigile on korvi andnud.

"Kõigepealt.. ma suutsin vist ennast nii väljendada, nagu ma kavatseksin sulle mingi ülisuure saladuse ära rääkida, võimidagi. Seda ei saa just eriti saladuseks nimetada. Ülisuur pole see ammuilmagi. Aga.. selliseid 'jutuajamisi' eelistan ma kahe inimese vahel hoida. Ma ei ütleks, et ma eriti seda varjan, võimidagi, aga ma pole kunagi sallinud seda, et ühele inimesele räägid ja järgmine hetk teab kogu kool, naabruskond võimisiganes.." tegi Sebastianne oma jutule sissejuhatuse. "Ma pole seda isegi Casey'le rääkinud. Hmhh.. olenemata sellest, et me oma 13-14 aastat koguaeg ninapidi koos oleme olnud ja põhimõtteliselt ei tohiks olla mitteüht asja, mida me üksteisele ei jaga. Kuid on siiski asju, mida on targem endateada hoida. Ta on vanem. Mingi aastake, võinii, ja ta on omal moel mulle kuradima hea õe eest. Ma lihtsalt ei taha teda muretsema panna. Ja ma leian, et sa, Victor, piisavalt hea sõber oled, et sulle seda rääkida. You should appreciate it." tegi ta sissejuhatuse veelgi pikemaks.

"Ausaltöeldes.. poleks me Casey'ga nii head sõbrannad, ei kuuluks ma tõenäoliselt ka 'the' seltskonda. I'm just playing along. Ma ei ütle, et mulle see tähelepanu ei meeldi, võimidagi. Tähelepanu on mulle alati meeldinud. Aga.. see võib lihtsalt valekujutuse minust luua. It already has done it, actually. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Enamus inimesi on niikuinii sellised, keda ma ainult kooliajal taluma pean. Ja.. I'm really enjoying cheerleading. Kuigi minuarust on kogu see värk võlts ja eputamine ja kõike muud sellist. Aganoh. Mis seal ikka. Omal moel on see kõik tegelikult väga tore ja ma olen kõigega tegelikult väga rahul. Aga vahest ma lihtsalt mõtlen, et mulle väga meeldiks olla 'preili mittekeegi' staatuses ja lihtsalt aeg maha võtta. Ja kogu see koolikiusamine on ka päris häiriv. Olen näinud, olen teinud. Aga uhke ma selle üle kindlasti pole. Acting like bitch, but for sure not actually one of them." jätkas ta rääkimisega, pilku kord kuskil peakohal asuvatel puulatvadel hoides, kord lihtsalt enda eest asuvaid taimi võimalikult palju maas välja rebides, siis mingite kahtlaste lehtedega verd marrastuselt vähemaks tõmmanud ja seda igavusest veidi lõhkisemaks teinud.

"Kui me alguses Hawaii-reisi kuulutust nägime, olime me nagu väga elevil. Me teadsime, et sellest saab olema siiani meie elu parim puhkus. Palju shoppamist, palju flirti, palju naeru, palju mäletusi, palju jooke.... palju kõike, mida hiljem meenutada ja mille üle naerda. Lynn ja Madeline pidid ka tulema. aga nad hüppasid viiamsel hetkel alt, nagu sa tead, ja jäid maha. Neil oli midagi plaanis. Mingi üllatus, võimidagi. Lubasid hiljem järgi tulla. Mis meil Casey'ga selle vastu olla sai? See ei tähendanud, et meie plaanid täitmata jäävad, võimidagi. But as we can see, jäävad need siiski ideedeks. Vähemalt esilagu. Lennukis ma isegi korra mõtlesin, et lennuk võiks alla kukkuda. Lihtsalt sellepärast, et teada saada, mis tunne see on. Mul on see põhimõtteliselt kõigega nii. Kui oleks minu teha, elaksin ma kõigi liiklusvahenditega mingi õnnetuse läbi. Lihtsalt, et teada saada, mis tunne see on. Ja.. kui meil paluti turvavööd kinnitada, oli mu esimene mõte, et me oodatust varem kohale saabume, võimidagi. Hetk hiljem mõtlesin ma aga seda, et kui me tegelikult kukume. Et see, mida ma olin nalja pärast soovinud, saabki tõeks. Et me kukume selle kuradi plekkkolakaga alla. Aga siis käis kõik nii kiiresti ja ma ei olnud enam isegi võimeline midagi mõtlema. Tagantjärgi mõeldes oli see kukkumine päris vägev. Vigastused vigastusteks, aga mina olen elus. Ja samuti on ka kõige tähtsam inimene mu elus enamvähem täie tervise juures. Ja suurem osa ka omadest, niiet mina olen selle õnnetusega mingil määral rahul. Ma mõtlen, et..ma olen alati soovinud kuskil üksikul saarel mingi aeg elada, kus peab oma aruga ellu jääma, javärki. Ma tean, et ma ei tohiks siin mingi ülichill olla, et mu koolikaaslased, õpetajad said surma ja et me võime ise ka siia ära surra.. aga.. kui ma hakkaksin siin masema.. siis.. kellegile see vast meeldiv ei oleks. Peaksite minu tujutsemist ja nähvamist ja solvanguid ja enesetapuähvardusi ja kesteabmida veel taluma. Aga tagasi lennuõnnetuse juurde minnes... kui ma nägin Casey't enda kõrval teadvusetuna lamamas, ei teadnud ma mida arvata. Mu esimene mõte oli, et temaga ongi kõik. Et ta oli ja enam teda ei ole. Tol hetkel, ausaltöeldes, lubasin ma endale, et kui teda tõesti enam ei ole ja me siit ei pääse, siis mina ei lahkugi enam mitte kunagi siit. See oli hetkeemotsioon, mitte,et ma seda väga tõsiselt mõelnud oleksin. Ma usun, et paljud olid tegelikult palju hullemas seisus. Kõigil ei vedanud niipalju kui minul. Selles suhtes, et ma olen elus ja minu kõige tähtsamad on elus. Kui sa tähele oled pannud, siis ma olen päris tihti lihtsalt enamjaolt tundideks ära kadunud. Üks koht, kuhu ma siis tulen, on see samune puu, kus all me istume. Ma tulen lihtsalt siia ja mõtlen. Vahest nutan. Ja ma isegi tunnistan seda. Sebastianne nutab. Hahh. Erakordne nähtus. Vahest ma mõtlen, et mis siis siis saab, kui meid siit ära ei päästetagi? Mis meist saab? Kas siin saarel on veel keegi? Kui me siia jääme, kas me suudame ikka lõpuni oma mõistuse säilitada? Kaua me, kari keskkooliõpilasi, siin hakkame suudame saada. Sest, ausaltöeldes, ei tea enamus mitte kui sittagi reaalselt kuskil metsikus kohas hakkama saamisest. Ma olen juba paljalt mõttest, et siin kuskil tarantli-sugused elukad on, täiesti freaked out ja nõus kaljult alla hüppama, et nende nägemisest pääseda. Ja kui me peaksimegi siia jääma, siis jääb mul elus nii palju tegemata. Mu karjäär, mu suurepärane elu, isa matused, mida ma ootan. Enamus minuvanuseid põhimõtteliselt minu elavaid noorukeid küll nii ei mõtle.. aga ühel heal päeval tahaks ma oma pere luua. Mitte, et ma kurdaks selle valiku üle, mis siin on, võimidagi. Aga ma ei taha olla lihtsalt ema ja abikaasa. Ilma õnnelik olemata ma nendest asjadest keeldun. Pigem eluaeg üksi, kui õnnetu pereelu.. " jutustas Simi täiesti tuimal pilgul, täiesti tuimal toonil. ".. ja nüüd jooksis mul juhe kokku.." lisas ta pärast hetke vaikust. Oli veel tegelikult nii palju, millest ta rääkida oleks tahtnud, aga praegu ei olnud nagu enam mitte üht ideed, millest rääkida. Seejärel jäi ta ootama Victori reaktsiooni. Mingilmääral oleks ta tahtnud, et see üldse tulemata jääks ja noormees uuesti ettepaneku tagasi randa minna, teeks.

Millegipärast tundis Victor väikest pettumust, kui ta sai teada, et tegu pole mingisuguse saladusega, vaid hoopis mingi teise asjaga. Kuid ta ei kurtnud. Ilmselgelt Sebastianne usaldas teda ning talle piisas sellest. Sellepärast nad ju sõbrad olidki, eks? Nad võisid teineteiseole ükskõik millest rääkida ja mitte keegi peale nende kahe ei saa sellest Mitte kunagi teada. Vähemalt Victor ei rääkinud kunagi neidise saladusi teistele välja. Kui tal oligi mingi põhjus, miks ta sellest näiteks Caseyle ei rääkinud, siis ilmselgelt oli noormehel õigust tunda ennast natukenegi uhkena. Teda soositi mingis mõttes.

Ta muigas kergelt, kui neidis sissejuhatusega alustas. Ausaltöeldes ei olnudki ta niiväga üllatunud, kui ta seda tegi. Kõik salajutud algasid ju millegi sarnasega. Siis aga pööras ta oma pilgu kõrvale ning vaatas suure huviga lehttaimi, puid, põõsaid ning isegi lilli, mis läheduses kasvasid, kuulates samal ajal Sebastiannet. Alguses tundus, et neidis ei olnud sugugi rahul oma tiitliga, mida ta koolis omas. Populaarsus oli asi, mida kõik soovisid. Vaid mõned, neutraalsed, suhtusid sellesse täieliku ükskõiksusega ja nii, nagu poleks seda olemas. Ja jälle leidus selliseid, kes üritasid meeleheitlikult nende ridadesse saada. Victor isiklikult ei olnud kunagi selle nimel midagi teha püüdnud. Ta lihtsalt oli Tema ise, lasi käiku oma vähesed anded ning nii see läkski edasi.

Sebastianne kirjelduste järgi võiks oletada, et tüdrukut on tabanud suitsiidsus. Kogeda kõik eluohtlikud õnnetused omal nahal. Victor ei unistakski sellistest asjadest. Juba neist õnnetustest, mis jalgpallitrennis või mängudes juhtusid, olid tema jaoks piisavad. Kuid ta oli vait ja kuulas edasi, kortsutades nüüd juba kulme. Lennu ajal oli tema olnud paanikas. Noormees kartis kohutavalt kõrgust ning isegi rahustid ei olnud teda tol päeval aidanud. Ta praktiliselt värises oma toolis ja vaatas kangestunult aknast välja, suutmata eriti reageerida teiste lohutavatele ja sõbralikele puudutustele või sõnadele. Kuid nad olid enam-vähem sarnaselt tundnud, kui nägid oma sõpru. Kuid Casey ei olnud surnud, aga Victori head sõbrad olid hukkunud lennuõnnetuses. Nende kaelaluud olid murdunud suurest löögist, kui lennuk metsa maandus ning noormehel oli tõesti tunne, et enam ta sealt saarelt ei lahku, sest teda valdasid süümepiinad. Miks nemad, kes olid potentsiaalsed, sõbralikud, andekad, head inimesed, pidid surema ja tema, kes oskas ainult jalgpalli mängida, jäi ellu? Saatus soosis ju oma lemmikuid, kuid vaevalt kuulus Victor nende hulka.

Kui tüdruk lõpetas, ei osanud noormees alguses mitte midagi öelda, vaid vaatas lihtsalt ühte taime, mille nime ta isegi ei ette kujutada ei osanud. Viimaks ta lihtsalt noogutas aeglaselt, kuid ei osanud endiselt mitte midagi öelda. Mida ta olekski saaund öelda? "Mul on sinu üle hea meel, et sa jooksutasid minu juhtmed oma jutuga kokku. Kas sa nüüd tahad tagasi randa minna?" See oleks tõesti väga ebasobiv. Ilmselgelt ootas Sebastianne temalt mingisuguseid lohutussõnu või midagi, kuid talle ei tulnud tol hetkel mitte midagi pähe.

Tegelikult oli Sebastianne midagi selle taolist tõesti oodanud. Kuigi seljuhul oleks ta omamoodi pettunud oled, et lohutussõnu, võimidagi ei tulnud, aga see vastus oleks talle ideaalselt sobinud. Veidi vaikuses istunud, viis ta pilgu hetkeks Victor'le ja siis kohe tagasi enda ette. "Ma olen üpris kindel, et tegelikult olete te kõik mind kõik need aastad kellegi teisena ette kujutanud. Sellena, kellena ma ennast näidanud olen. Ma usun, et tegelikult on päris imelik kuulata seda, milline ma tegelikult olen või mida ma tegelikult arvan. I guess I shouldn't think that kind of things. Aga mida rohkem ma seda endas hoian, seda hullemaks need mõtted lähevad. Ja ma parem ennetan hulluks minemist .. natuke nadi oleks siin hulluks minna. Janoh, jagatud mure, on pool muret, võimidagi.." jätkas ta hetke pärast rääkimist, kui oli oma mõtteid veidi kogunud.

Pilgu taas oma marrastusele viinud, hakkas ta omaette naerma. "Ma ehmatasin, kui ma seda nägin. Esimene mõte oli, et keegi-miski madu on mind hammustanud. Oii, see oleks põnev. Sureksin siin praegu mürgi kätte. Huvitav, mis tunne on maomürkki surra? Väga piinarikas see vast olla ei tohiks.. ega? Või siis vähesel määral... aganoh, pole oluline. Lihtaslt tühine marrastus. Kuigi, siin, ilma korraliku tervisekeskuse või haiglata võib ka väiksemgi marrastus surmaga lõppeda. Ma ei väida, et meil siin üldse kedagi poleks, kes meditsiinist midagi ei tea. Ma tean, et on.. aga ajapikku, siia jäädes, kuluvad ju kõik asjad ära.. jasiis? .. ja kui siin on ka mingi asundus, oleksid nad nõus meid aitama? Ning kui siin on ka mingi mahajäetud koht, vaevalt, et seal enam korralikku kraami leidub." jätkas ta oma üsnagi masendavat juttu. Kui ridade vahelt lugeda, võis sealt üsna ühemõtteliselt välja lugeda selle, et nad kõik siia ära surevad. "Aga.. lihtsalt teeskle, et sa mitte midagi ei kuulnud ja las olla nii, nagu oli. Javeel.. Aitäh, Victor.." lõpetas cheerleader oma jutu, sest ta osalt ei oskanud kuidagi edasi rääkida ja teisalt ta ei tahtnud nii masendavaid mõtteid enam välja rääkida.

Kui Vic sellest maomürgist rääkima hakkas, hingas Simi järsku ja kuuldavalt välja. "Rikkusid mu ilusa mõtte valutust maohammustusest praegu ära.." torises neidis. Reaalsust on siin juba niigi palju. Kas talle siis tõesti ei või jääda mõni ilus mõte mõnest täiesti ebareaalsest asjast? Nagunäiteks on seda valutu maohammustus. Ja ega Sebastianne'le ka need surmamõtted ei meeldinud. Aga midagi ta sinna parata ka ei saanud, et ta pidevalt sellistest asjadest mõtles. Ja mitte ainult siin saarel. See algas juba tükkaeg varem.

See hiiglaslik paat vajuks üsna tõenäoliselt päris kiiresti põhja, kui nad kõik sinna peale roniksid. Neidise arust siin mingit erilist ehituseksperti pole ja et paat ikka vastu peaks, oleks vist vaja mõnda sellist, kes seda ala tunneb. Just paatide osas. Janoh, kui ka laguneb see paadike kõigi õpilaste all ära, siis on haidel väike pidupäev. Palju maitsvat liha. Kuid, 'Lootus sureb viimasena,' ütles Usk ja tappis Armastuse. Küsimust kuuldes, turtsatas cheerleader kergelt. Võibolla keskas polnud tõesti kellegi mase-jutu kuulamine tänu väärt, aga Simi on sellist asja alati väärtustanud. Seega, see on tänu väärt. "Et sa mind ära kuulasid.." lausus ta vaikselt.

Sebastianne noogutas vaikselt. Pisarad kippusid silma. Pikemat aega juba tegelikult. Senini oli ta neid suutnud tagasi hoida. Alguses pisarad lihtsalt jooksid vaikselt alla. She didn't make any sound. "Räägi midagi lõbusat.." lausus Simi vaikselt. Häälest oli kuulda, et ta nutab. Või midagi sellesarnast. Ise ta endale küll head tuju tekitada ei osanud. Ja mingit 'oh, ära nuta, kõik on korras' jama ta kuulda ei tahtnud. Sest kõik ei olnud korras. Kaugeltki mitte.

Sebastianne hakkas vaikselt ajapikku ka nuuksuma. Nende pisarete asemele, mille Victor ära pühkis, tuli kaks uut. Mis muutus juba kolmeks, seejärel neljaks. Ja need lihtsalt jooksid mööda põski alla ja pärast lõuajoonele jõudmist ilusti kas kaelale jooksid või maha kukkusid. Ta oli seal vaikselt, kujutas ennast omaette. Aga samas, ta ei tahtnud nii. Praktiliselt järgmisel hetkel kallistas ta juba Victor't. Sõbrad ju ikka selleks, et toeks olla. Tegelikult ei teadnud neidis isegi, kas ta praegu silmi peast nutta tahtis või seda, et Vic tal mingil moel hea tuju tagasi tooks. Midagi vahepealset?

Simi muigas, üsnagi vaevumärgatavalt, Victori sõnade üle. Ta sai aru, et tal ebamugav olla on seal, võimidagi. Butwell. Erilisi süümepiinu ta sellepärast ei tundnud. Parem ikka sõbra õlal ennast tühjaks nutta kui üksi kuskil maseda ja jumalteab mis idee peale tulla. Kallistust järk-järgult veidi tugevdanud, hakkas pisaraid ka mingil määral rohkem tulema. Ta üldse ei imestaks, kui see kallistus varsti kägistuseks muutuks. She has done it before. Janoh, tegelikult oleks Vic pidanud ültema 'nuta-nuta' , sest kurbuse endasees hoidmine võib väga halvasti lõppeda. Kuid, noh, polnud eriti oluline fakt. Since Sebastianne juba niigi nutab.

Ja seal ta lihtsalt nuttis.. ja nuttis.. ja nuttis. Mingi teadmatu aja. Vahepeal Victor tõenäoliselt igastahes hingata ei saanud. Arvatavasti. Aga see oli lühikest aega. Enamvähem niikaua, kui Sebastianne ise taipas, et peaks vist haaret nõrgemaks laskma. Ja tasapisi hakkas pisaraid vähemaks jääma, nuuksumine hakkas vaikselt kaduma. Ja sellel toredal hetkel, mil ta pärast enam-vähem maharahunemist otsustas viieks sekundiks silmad sulgeda, jäi neidis jalgpalluri sülle magama.