Õhtupoole

Stifler kohe ei kavatsenud alla anda mis. Ty sukeldus vee alla ja ujus Stifleri juurde, nii et ta ei näinud seda. Siis tõmbas ta kutilt jalad alt ja tuli ise kiirelt pinnale. Aga enne kui Stifi peadpidi vee alla oleks vajuda jõudnud, püüdis Cody ta kinni, põimides oma käed kutile ümber. "Vaata, et sa ära ei upu," naljatles ta, juustest vesi näole tilkumas.

Ty naeris kergelt. Ta oleks Stiflerist lahti lasknud, aga too oli tema külge klammerdunud. "Nooh, nii hirmus on?" muigas Cody naerdes. Vesi oli neile üle naba. Nii sügav see nüüd ka ju polnud. "Ise sa alustasid pritsimisega," tuletas Co meelde.

"Ma ju püüdsin su kinni," naeris Tyler. "Anna andeks. See oli loll nali," tõsines kutt siis mõne aja pärast. "Saad sa hingata ikka korralikult? Kus su inhalaator on?" muretses Cody. Ta tundis, kui kramplikult Stif temast kinni hoidis. Ega talle poleks see ka väga meeldinud, kui keegi teda kuidagi ärritanud oleks ja se südamerütmi langemiste enesega kaasa oleks toonud ja sel kellelgi veel naljakas ka oleks olnud.

"Tahad välja minna?" küsis Tyler murelikult ja lasi pisut kahtlevalt Stiflerist lahti. Ujumine ei tundunud järsku üldse enam nii toreda tegevusena. Ta pani muretsevalt käe sõbra õlale. Vesi tilkus endiselt Tyleri juustest tema näole ja veepiisad veeresid mööda kuti kaela alla.

Ty langetas oma käe ja ristas rinnal käed. Sedasi seal seistes pooleldi veest väljas, hakkas kiirelt külm. Ty kätele tekkis kananahk. "Mina vaatasin," lausus ta ohates. "Selles see asi ongi, et kaardi järgi oleme me keset ookeani," ohkas Cody ja raputas pead. See pole just väga hea uudis, aga tõde varjama ta ka ei hakka.

Tyler hakkas veest välja liikuma, ta juba kergelt värises. "Kuidas sul olla on?" küsis Ty kui nad tagasi kaldal olid. Ta ei pannud end riide. Nagunii oli ta märg alles ja lühikesed püksid olid ka märjad. Parem kuivab ära, enne kui end riide paneb.

"Räägi nüüd nendest armidest," palus Ty ja viis oma tõsise pilgu Stiflerile. "Sa tead, et ma ei räägi kellelegi. Ja ma tõesti tahan teada, mis värk on," jäi kutt endale kindlaks.

"Seda on päris raske teha, kui sul sellised armid kehal on," märkis Tyler. "Stiff, me oleme sõbrad ju. Me teame kõike teineteisest," tuletas Ty meelde, ise külmast endiselt kergelt värisedes.

"Sa ei tähenda, et sa sellest mulle rääkima ei peaks. Stifler, kurat võtaks, ma olen su sõber," käis Tyler endiselt peale. "Räägi nüüd," palus kutt. Ta tahtis Stiflerile toeks olla, aga ta ei saanud seda teha, kui Stiff inimesi endale ligi ei lasknud ju.

Ty suu vajus lahti. Sellist vastust ta ei osanud oodata. Kes oleks. Stifleri edaspidise käitumise peale ehmatas ta täiesti ära. "Anna andeks, et ma uurisin, see pole üldse minu asi," pomises Ty vabandavalt. Ta vajus kuti kõrvale põlvili ja pani oma käe tema seljale. Tegelikult oli ta rahul sellega, et Stiff teda siiski usaldas ja rääkis talle. "Mul on kahju," pomises kutt kaastundlikult.

Tyler tõmbas oma käe eemale. Ta pidi tõdema, et oli üllatunud, kuid ära ta ka ei läinud. "Stifler, see olen ju mina. Ma ei tee sulle halba," kinnitas Ty. Teda hirmutas kuti õhu ahmimine. "Palun püüa rahulikult hingata," palus Cody. Kurat, see kõik oli tema süü.

"Ei lähe," käratas Ty. Tüüp ei saanud ju hingata. Mida ta tegema peaks? Kui ta Stiflerit puudutab, hakkab too karjuma. Cody otsustas riskida. "Sa pead pikali viskama," käskis kutt ja tõukas Stifleri selili liivale, surudes ta käed vastu maad, et kutt ei kisuks oma juukseid. "Hinga nüüd rahulikult," käskis Ty.

"Stif, rahune maha," käskis Ty ja siis sai ta põlvega kõhtu ja oli sunnitud kuti lahti laskma ja vajus ta kõrvale kägarasse. Hing oli kinni mõne hetke. Hea, et kutt jalgevahele teda löönud polnud. See oli ju Tyler ja ta ei tahtnud talle halba.