Õhtupoole

Tyler märkas seltskonnast eemalduvat Stiflerit ja ta tundis sõbra suhtes muret. Nad polnudki veel jõudnud suhelda saarel olles. Ty jalutas kutti juurde ja istus tema kõrvale maha, käes halli pusa taskus, mille lukk oli poolest saadik lahti. "Ilus ilm siin," mainis kutt, pilk merel. Ta ei alustanud juttu kohe selle tüüpilise "kuidas sul läheb" lausega. Mis mõttega? Kõigil läks sitasti praegu ju. Neil kõigil läks ühte moodi sitasti. Okei, mõnel hullemini, neil just, kes oma lähedased kaotanud olid. Õnneks olid Ty lähedased elus ja terved. Need kõige lähedasemad just.

"Jaa, aga ega siinsel ka viga pole," muigas Ty kergelt. Ta viis pilgu Stifile ja silmitses ta kätt. Eks Cody enda kael, millel suur haavaplaaster oli nägi ka hirmuäratav välja. Come on, haavad kaelas polnud naljaasi. "Mis su käel viga on?" uuris Ty. Küsimus, "mis su käega juhtus" oleks puhas idiootsus arvestades juhtunut.

"Klaasikillud," kehitas Ty ükskõikselt õlgu. Ta viis pilgu veele. "Paljud on hullemalt vigastatud," leidis kutt. Ta ohkas. Päris täbar lugu. "So, kuidas sa muidu vastu pead?" küsis ta pilku tagasi Stiflerile viies. Mis ajast neil nii veider oli omavahel suhelda?

Tyler kortsutas kulme: "kindel ikka?" Ta polnud nagu väga rahul selle vastusega. Seda klaasikillu küsimust ta eiras. Väiksed klaasikillud. Pool t-särki oli verine. Pole hullu, kõigil juhtub. Või siis ainult Ty'l. Ja miks Stiff ta pilku väldib? "Sa oled veider kuidagi," mainis kutt.

"Ma ei tea, sa väldid mu pilku või midagi," selgitas Ty. Huvitav miks. Stiff oli tavaliselt ju julge ja enesekindel. Vähemalt oli selline mulje Ty'l temast jäänud. Kutt teadis isegi, et Stiffil astma on. Ja Stiff teadis ta bradükardiast. Ja see polnud üldse gei praegu.

"Vähe ei ju. Vahid oma tornikest koguaeg," naeris Tyler ja viis pilgu liivaehitisele, siis aga tagasi Stifleri näole. "No jah," kehitas ta õlgu. "Kui ei taha otsa vaadata, ära vaata. Lihtsalt vedier, et sa vedierdad sedasi," muigas Ty. Ta vaatas merevett, mis üsna rahulik oli. Tuultki ju õieti polnud.

"Nagu pannkook," pakkus Ty kergelt naerdes. "Ära ehita siis, see pole ilmselgelt sinu teema," muigas kutt. Vasaku käega vähemalt mitte. Parema käega võib-olla kutt oskas ehitada. Kes seda teab. No Tyler vähemasti ei teadnud.

"Oskad oskad," naeris Ty ja lükkas julmalt Stiffleri liivaehitise ümber. "See oli hukkule määratud. Pealegi, puudub sul ehitusluba," sõnas Tyler päris kindlalt ja vaeris siis lõbusalt. "Jap, uute seaduste järgi pead sa taotlema siia randa eraldi liivalossi ehitamisloa," selgitas Cody. Juristi poeg, mis sa teednoh.

"Näita ette siis," palus Ty ja tegi tõsist nägu, sirutades oma käe, et Stiff talle selle oletatava loa annaks. Natuke võis ju lolli ka mängida. Ning kui Cody'l igav oli, mängis ta alati lolli. Või no kas just alati, aga enamasti.

Ty naeratas, kuid tõsines siis, viies pilgu merele. "Jah, homme tood. Kodust," ohkas kutt ja langetas oma pea. Oleks see siis päriselt ka nii. Saaks nad reaalselt kindlalt koju eksole. Aga nad ju ei saa.

Ty tõmas oma käed pusavarukatest pusasse sisse ja põimis ümber enda. Pusa varukad ise vajusid nüüd tühjalt kuti külgedele. "Jah. Paari päevaga või nii," kehitas Tyler õlgu. "No big deal," lisas ta. Tema igaljuhul enam pääsemisse ei uskunud. Juba. Nad polnud seal õieti olnudki veel ja Cody lootused olid kõik maha kärvanud.

"Kuule, sa keerad kõik perse praegu," muigas Tyler. "Kunagi ikka? Tõsiselt mees. Tahad kuid siin passida?" lisas ta uue küsimuse. No mis tal viga oli? Kui Ty ütleb, et paar päeva, siis paar päeva. Nii lihtne see ongi.