ööööösel

"Türa, nagu ma meelega oleks siia kärvama tulnud," nähvas Tyler vihaselt. Ta oli faking valudes piinelnud. Siiani olid rinnus valud ja ta sai selle eest veel sõimata ka. Käigu perse, jumala ausalt. Kutt tõusis ja astus Sadie juurde, kükitades tüdruku kõrvale. Ta pani käed ümber neidise. "Hei, anna andeks, et sa seda nägema pidid," pomises kutt vaikselt. "Nüüd on kõik korras," lubas ta. See rohi ei võtnud küll pohmakat ära, aga muidu oli kõik hästi.

"Ei, sa tulid lausa hea meelega siia. Et oma mõrda jälle paar korda läbi tõmmata ja siis minu õlal nutta, kui too end jälle täis kaanib ja mingi lollusega hakkama saab," sõnas Tess külmalt, ajades end samuti püsti. Oo, kuidas ta pärast enda sõnu kahetsema hakkas. Kusagil sügaval kahetses juba enne nende väljaütlemist. Aga no tõsiselt.. Mis kurat Ty'l viga oli? Ja see, et ta nüüd seda.. eite lohutama läks, rääkis ka juba iseenda eest. "Sa lihtsalt ei saa aru," sõnas Tess põski pisaratest kuivaks pühkides ja järgnes Ashtonile.

"Mul on bradükardia," vastas Tyler. Täiesti uskumatu, mida ta õde just ütles. Ty raputas pead ja istus maha. Seal läks ta parim sõber ja õde. Kes sõimasid teda selle eest, et ta haigushoo sai. "Ma tahaks tegelikult üksi olla," pomises kutt. "Ma pakun, et nende järgi minnes jõuad sa ilusti randa," lausus kutt. "Ma istun siin mõnda aega," lausus ta siis ja võttis maast mingi oksa, mida murdma hakkas. See saar keeras inimesed üksteise vastu. Niisama lihtsalt. Tess polnud kunagi vist veel nii õelalt öelnud Ty'le.

Ty ohkas ja noogutas. No vähemalt ei sõimanud Sadie teda selle eest, et ta hoo oli saanud ja mis kõik veel. Tess isegi ei küsinud, miks ta metsas oli vaid oli kohe mingid omad järeldused teinud ja kisama hakanud. Kutt tõusis ja viskas murtud oksa minema, hakates siis koos Sadie'ga ranna poole kõndima. Ta rääkis tee peal, et tal on see haigus juba esimesest klassist alates ja selle pärast ta seda käekella ka kannab koguaeg ja et ta peab igal hommikul rohtu võtma. Veel rääkis ta ka seda, et ei tahtnud sellest rääkida, sest talle ei meeldi, kui inimesed teda haletseks või ilma asjata paanitseks. Liiga raske oli uskuda, et nüüd oligi tema ja Ashtoni sõprus läbi. See ei saanud ju nii olla. Nad olid sünnist saadik parimad sõbrad olnud kõik teadsid seda. Randa jõudsid nad alles pimedas ja siis saatis kutt Sadie neiu onni juurde ära. Ta ise läks võttis oma asjade hulgast ühe pudeli rummi, vältis kõiki, keda nägi ja jalutas mööda rannajoont kaugele eemale. Mis siis, et ta täna midagi söönud polnud eks.

Theresa jõudis ka viimaks rannale ja läks puges lihtsalt onni. Nüüdseks oli tal juba sellest söömata-joomata olekust ka savi. Nagunii oli halb olla juba, mis seal enam. Ja oleks siis ainult füüsiliselt halb olla.. Tüdruk tundis end nagu maailma halvim õde, et ta Tyler'ile nii oli öelnud. Aga no tõesti.. Ta võis teeselda, et ta on tugev ja saab hakkama, aga nad olid pea nädal seal saarel olnud ja Theresa kartis juba üsna paaniliselt. Ja fakt, et ta vend metsa seda eite keppima ruttas ei teinud ka midagi paremaks.
Mingi hetk vajus Tess lihtsalt ära.. Arvatavasti rohkem nõrkusest kui unest, aga ega väga vahet polnud ka.