ööööösel

Tyler naeratas. "Mille pärast sa siis vihane olid?" uuris kutt. Mingi põhjus pidi ju olema, kui selles maha valatud alko polnud. Tyler vaatas tüdruku silmadesse ja pidi endale meelde tuletama, et nad on lahus ega hakka enam koos olema. "Kahju, et me sedasi tülitsedes lahku läksime," ohkas kutt vaikselt. Oleks võinud ju sõpradeks jääda, aga selle asemel hakkasid nad lapsikult teineteist vältima. Okei, võib-olla Sadie vältis Tylerit, sest Tyleril oli äärmiselt kuri õde oma äärmiselt õelate ütlemistega. Ty oli siin see lapsik pool.

"Ma siis ilmselt eile tõestasin vastupidist," muigas Tyler kergelt. "Tead, mis on kõige haigem. Ma mäletan seda suudlust Carlosega, aga ma ei suuda meenutada seda, mis me sinuga tegime," lausus kutt ja ohkas. See oli naerma ajavaöt tobe tegelikult. Nooruk vaatas metsas ringi. "Mis sa arvad, kas nad otsivad ka meid?" uuris kutt. Nad võiks sõpradeks edasi jääda, aga Cody ei osanud aimata ka, mida Sadie sellest arvaks. Since, nad eile siiski magasid eksole. Ühtäkki läks Ty nägu kaameks. Nad magasid eile, ilma kaitsevahendita. Mingil kuradima üksikul saarel. Cody siiski varjas oma paanikat. Tema kõike välja ütlema ei hakanud. Paanitsema peaks siis, kui noh... on selleks õige aeg eks.

"Ma olin kaine siis veel," muigas Ty ja raputas pead. "See oli rõve. Palun ära maini seda kellelgi," palus kutt. See oli kohutav. "Mulle tundub ka," mainis ta siis. "Ma mäletan seda Carlose värki, siis sa käisid õues seda klaveri asja karjumas. Siis ma juba flirtisin sinuga," tuli Cody'le meelde. "Siis läheb asi häguseks. Sa tegid mulle vist sületantsu ja Carlos hakkas jooma," pomises Codez mõtlikult. Või hakkas Carlos jooma ja siis alles tegi Sadie kutile sületantsu. Ja mis edasi sai? "Me jooksime," tuli talle äkki meelde. "Ma mäletan, et me jooksime metsas," mainis kutt. Jaa. Väga tark tegu. Joosta täis peaga tundmatus metsas. Kutt ohkas. Ta vaatas taas kella. Kuidagi oli teinegi pooltunnike möödas ja kell oli kaksteist. Ta polnud tunni jooksul oma rohtusid võtnud. Ty lülitas kella pulsi peale. 55, see on veel normaalne. "Lahe," pomises kutt omaette ja lülitas kella aja peale tagasi. "Vähe sellest, et ma juua tahaks, ma tahaks süüa ka," lausus Cody kergelt naeratades.

Tyler naeris kergelt. "Kas me istume siin edasi või liigume kuskile, et kasvõi vett leida?" küsis ta. Ta oli lisaks kõigele hakanud muretsema ka oma pulsi pärast ja janus olemine ei mõjunud sellele sugugi hästi. Pluss, tal oli halb ja ta ei saanud enam aru, kas see oli bradükardia halb või pohmelli halb. Loomulikult lootis ta viimast. Ta polnud oma kümne aasta jooksul vist kordagi sedasi rohtu võtmata jätnud. Tal polnud aimu ka, mis siis juhtub, kui ta seda ei võta. "Lisell ja Carlos teavad kindlalt, et meid pole," mõtles siis Cody valjult. "Järelikult oskavad nad meid otsida. Ma loodan," mainis ta. "Või vähemalt oskavad teisi sellest teavitada, ma loodan et keegi pea laiali otsas metsa ei torma," mainis Codez. Ta viis pilgu Sadie'le. Jälle tekkis see loll küsimus, et miks kurat ta tüdruku maha oli jätnud.

Jeap, sest Cody'le ei meeldinud, kui inimesed seda teadsid. Ta vanemad, vend, õde ja Ashton olid ainsad inimesed, kes teadsid. Pealegi oli see tal üsna raske vorm ja kui iga teine koolipeal teaks, tuntaks talle kaasa ja hakataks paanitsema ja mida iganes. Tegelikult sai Tyler ju suurepäraselt oma asjadega hakkama, vaatamata oma haigusele. Kutt haaras Sadie käest ja tõusis püsti. Ta ei lasknud neidise käest lahti, kui nad koos edasi hakkasid liikuma. "Huvitav, mis Tess teeb, kui ta teada saab, et me koos metsa panime," muigas Ty endamisi. Tess ei sallinud Sadie't ju silma otsaski. Pole imestada ka, ta väike õde oli ülikaitsev.

"Tõenäoliselt," muigas Tyler. Midagi sellist. Või siis peab loengu. Pika, pika loengu kes teab millest. Alustab kindlasti sellega, et ta ju ütles ja on alati öelnud. Tegelikult Ty armastas oma õde. Oleks veider ka, kui ta ei armastaks eksole. Kutt jälgis hetke tüdrukut ja nad sammusid edasi. Ja siis see tuli. Esimene kerge pitsitust meenutav valu. Ty kripsutas nina ja püüdis seda varjata nii hästi kui suutis. Aga ta aimas, et järgmine tuleb juba hullem. Kuid ta ei võinud iial teada, millal see järgmine tuleb. Ta polnud ju ilma rohuta olnud. Tal oli seda pastakatki mingi paar korda elus vaja läinud ainult. Neetud haigus. Ty pigistas õrnalt Sadie kätt. "Ma tõsiselt tahaks hetkel ainult vett vist," lausus ta siis, et vaikust ei tekiks.

"Muutud küll jah," muigas Ty kergelt. "Aga ega neist ära küll ei ütleks," lausus kutt. Kes ütleks eks. Nad tuiasid aina edasi ja edasi ja meenutasid aeg-ajalt kunagisi aegu ja arutasid, mida teised rannas teha võivad. Mingil hetkel tundus kutile, et nad tiirutavad ühes kohas ja ta hakkas oksi murdma. Pluss, see aitas teistel neid leida. Neist kahest jäi maha murtud okste rada.
Aja möödudes lõid uued valud Codyle rindu ja viimase ajal pidi ta koguni käe hetkeks rinnale viima, aga õnneks Sadie seda ei märganud. Kell oli juba mingi viis õhtul, kui Ty järsku karjatades põlvili vajus. Oh deem, nüüd siis läks asi päris hulluks. Ta viis oma käe südamele, aga nagu see aitaks. Miski nagu hoiaks ta südant kinni ja takistaks sel tuksumist. Ty kell tegi jälle hoiatava piiksu. Cody tõstis käe ja viis pilgu kellale. 45, oi oi. See oli paha. Ja pulss langes. Järgmine valu hoop tõi endaga kaasa karjatuse ja Ty vajus maha pikali, hoides endiselt kätt oma rinnal. Ta sureb maha sinna. Oleks, et ta oleks rohtu võtnud ja see siin oleks ärritusest või pingutusest, aga ei, see oligi sellest, et rohi oli võtmata.

Ty ei suutnud rääkida. Ta võttis tüdruku käe ja viis selle oma rinnale. Sedasi polnud ta pulssi tundagi. Kaelalt võis veel need nõrgad ja liiga aeglased löögid leida. Kell kuti randmel piiksus jälle hoiatavalt, seekord juba iga natukese aja tagant. Pulss langes. Ty muutus nõrgemaks. Rinnus olid meeletud valud, hingata ei saanud. Ta ahmis küll õhku, aga iga natukese aja tagant karjus ta valust jälle kõik selle hapniku oma kopsudest välja. Külm higi kattis kuti laupa ja ta hakkas maailmast lahkuma. Esialgu ainult teadvust kaotama, aga kui ta pulss sedasi edasi langeb, siis varsti jääb ta süda üldse seisma. Cody silmanurkades olid valupisarad. Ta ei suutnud karjumist peatada ja õhu ahmimist lõpetada. Pea käis ringi, pilk oli udune. Nahk muutus külmaks. Kuti pilk oli tühi juba, ta ei näinud enam neidise nägu. Kõik oli ühtlane hall hägu ja nüüdseks oli ta pulss juba liiga madal, et seda kaelaltki korralikult tunda. Ty kaotas teadvuse.

Tess, Ashton ja need teised kutid olid juba tunde ja tunde kõndinud. Isegi Theresa ise oli jooksmisest loobunud. Ta oli tegelikult üsna väsinud juba, aga ei näidanud seda välja. Sportlik tüdruk küll, aga tundideviisi ilma söömata metsas ringi mütata hakkas igaühele viimaks mõjuma. Just siis, kui neidis oli täiesti lootust kaotamas, märkas ta üht murtud oksa neist kuskil meeter eemal. Tess lippas kiirelt selleni ja uuris ümbrust. Ees olid veel mõned murtud oksad. "Ashton.." alustas neidis ja kaugemale ta ei jõudnudki, sest ta kuulis venna karjumist kusagilt kaugusest. Theresa enam küll ei viivitanud ja hakkas lihtsalt jooksma, hoolimata sellest, kas Ash ja teised tal sabas ka olid. Sedasi jõudis ta Tyleri ja selle mõrrani üsna kiirelt, olles hoo pealt äärepealt neist mööda jooksnud. Neidis libises külili maha ja kohmitses veidi pusaluku kallal, et seda lollakat pastakat sealt kätte saada. "Kao eemale," nähvas ta Sadie'le, saades viimaks luku lahti. Tüdruk võttis korgi pealt ja surus nõela vennale reide. Umbes siis jõudis ka kogu olukorra õudus kohale ja pisarad hakkasid voolama. Tess võttis nõela välja, olles veendunud, et kogu rohi oli Ty kehasse jõudnud ja heitis pastaka siis kuskile eemale, pannes käed siis ümber venna. "Palun.." pomises ta vaikselt, pannes pea Tyleri rinnale, et südamelööke kuulata.

Kulus mingi külm ja kõle minut, kui siis Ty järsku sügavalt sisse hingas ja silmad avas, köhima hakates. Ta kopsud oleks nagu tolmu täis ja rinnus oli endiselt valus, aga väga kiiresti hakkas tal väga hea. Hetke ei saanud kutt mitte midagi aru. Kus ta oli või mis toimus. Siis hakkas kohale jõudma reaalsus, et ta oli teadvuse kaotanud. Kell piiksus, pulss tõusis. Nüüd tajus kutt kellegi käsi enda ümber. Tess. Endiselt ahmis kutt õhku. Ta sai hingata. See oli parim tunne ever. Saaks nüüd juua ka eksole. "Theresa," pomises Tyler vaikselt. Ta hääl oli karjumisest kähe.

Theresa oleks peaaegu ehmatusest ise südamerabanduse saanud kui Tyler järsku sügavalt sisse hingas. Tüdruk tõstis pea ja võis alles siis kergendunult hingata, kui ta reaalselt nägi, et Tyler silmad avas ja korralikult hingata sai. "Jumal tänatud.." pomises neidis, peites näo vastu venna õlga. Ühe agnostiku kohta kandis ta küll üsna paljud asjad Jumala arvele.. "Ma olen siinsamas.. Kõik saab korda," kinnitas Tess enda nime kuuldes, tõstes taas pea, et vennale otsa vaadata.

Theresa andis pudeli vett Ty'le, mille tüdruk kaasa oli võtnud ja Ty tühjendas seda isukalt. "Aitäh," pomises kutt. Siis nägi ta Ashtonit. Nüüdseks oli kutt end istukile ajanud. "Paremini. Nüüdseks juba," lausus kutt kergelt muiates. "Faking pohmell on ikka veel," ei saanud Tyler mainimata jätta. Kuti pilk peatus Sadie'tl. Oh jeesuke, mida tüdruk nägema pidi. "Ma olen kombes nüüd," kinnitas Cody ka Sadie'le.

"Oli vaja end siis täis kaanida?" küsis Theresa nüüd juba pahaselt. Esialgne hirm ja kergendustunne ja kõik muu laadne hakkas hajuma ja kogu rannas kogetud pahameel tuli uue lainena peale. Oi kui hea meelega oleks tüdruk Sadie ette võtnud, aga Tyler'ile ei meeldinud kunagi, kui need kaks karvupidi kokku läksid. Ilmselgelt oli ikka veel armunud tollesse tsikki. Mida ta küll temas nägi..