More like sleepy, sleepy

Theresa magas onnis mitte-nii-õndsat und. Esiteks oli tal külm, sest tüdruk oli metsas kantud riided nurka visanud ja asendanud vaid ühe Tyleri särgiga, mille ta täiesti häbitult ära rottis, et pesu peale panna. Teiseks polnud ta päev otsa midagi söönud ega joonud ja enesetundele see just hästi ei mõjunud, kui võtta arvesse veel ka kogu seda energiakaotust. Ja kolmandaks nägi ta endiselt õnnetust unes ja sonis seal midagi omaette. Nii et jah.. Uni polnud hea.

Tyler oleks äärepealt pikali käinud, kui Carlos tast lahti lasi. Kui kutt taas temast kinni haaras, surus Tyler oma käe Carlose huultele. "Sa ei tohi Tessile öelda. Ta nülib mu naha maha," pomises kutt hoiatavalt ja vaatas Carlosele silma, oodates, et tüüp ütleks, et ta lubab, et ei räägi midagi. Nagu Ty oleks selline tüüp, kes hullult varjaks oma õe eest oma tegusi. Ta lihtsalt ei saanud seda teha. Theresa sai kõik info kätte, mida tal vaja oli.

Tess kuulis läbi une hõiget, aga mingil veidral kombel õnnestus tal seda unenäoga seostada. Kuni nad unenäos taas vastu maad põrutasid ja tüdruk õhku ahmides üles ärkas. Neidis oleks juba äärepealt kiljatanud, kui mingi kahtlane kogu uksest sisse astus, aga viimasel hetkel sai ta aru, et tegemist oli kahe koguga. "Isver, on kõik korras?" küsis Tess lähemale liikudes ja kirtsutas siis nina. Alkoholilõhna järgi oli aru saada küll, kui korras kõik oli, jah. "Aitäh sulle," sõnas neidis pilku Carlosele viies, sikutades samal ajal särki väheke allapoole. "Kuskohas Ty oli?" uuris Tess siis pilku hetkeks vennale viies.

Nagu arvata oligi.. Ikka pidi Sadie mängus olema. "No muidugi," ohkas Tess ja põlvitas siis venna kõrvale. Tüdruk muigas kergelt, kujutades väga elavalt ette Carlost Sadie'le ajusid pähe tagumas. "No eks ma püüan," lubas Tess Carlosele õrna naeratust saates. Ta ei teadnud isegi, kas see lause käis nüüd Ty mitte ära tapmise või mõistmise kohta.. Mõlema arvatavasti.

Tyler pomises midagi arusaamatut ja sikutas endale tekki peale. Ja siis läks Carlos ära ja Ty jäi sinna Tessiga kahekesi. Okou. Kutt pidi ruttu nüüd magama jääma, aga just nüüd tal und ei tulnud.

Tess saatis Carlost pilguga ja koondas tähelepanu siis Tyler'ile, sättides vennale teki korralikult peale. "Anna andeks, et ma sulle metsas nii ütlesin," sõnas tüdruk vaikselt ja heitis siis Ty kõrvale selili, jäädes onni lage põrnitsema. "Ma ei tea, mis tunne see on.. Kedagi sedasi armastada. Mitte suuta lahti lasta," ohkas Theresa. Nagu see vabandaks teda välja.. Prsh.

"Mhmh," mõmises Tyler. "Anna mulle andeks, et ma end täis kaanisin," pomises kutt. Ta sulges oma silmad. "Laula mulle unelaulu," pomises kutt. Tema enam vihane polnud. Ta isegi ei mäletanud vist, mis metsas toimus.

"Nüüd oleme tasa," sõnas Theresa õrna muigega. "Unelaulu? Oeh.." lausus neidis siis mõtlikult ja tõmbas enda teki lähemale, sättides selle endale peale. Samal ajal üritas ta mõne vähe rahulikuma loo peale tulla. Viimaks hakkas neidis McLachlan'i Angel'it laulma. Kurb laul küll, aga see eest ka unelaulu jaoks piisavalt rahulik.