Wakey, wakey!

Niisiis. Tyler oli tühja kõhu ja kurnatu olekuga üksinda ära hävitanud tervelt pool pudelit rummi, kui ta ühtäkki kell kolm öösel avastas, et see vist pole normaalne. Kutt komberdas nüüd eemalt rannast koos oma pudeliga onnide poole. Kõik magasid. Vähemasti ei liikunud kuskil kedagi ringi. Cody otsustas siis, et on endiselt trotsi täis ega lähe oma onni või Ashtoni juurde ja kurdab hoopis Sadie'le. Veidi aega oma rummipudeliga onnide vahel ringi tuianud, leidis ta viimaks õige onni ja ronis sinna sisse. Ta põhimõtteliselt roomas Sadie voodimoodi asja juurde ja pani käe magavale tüdrukule. "Sadie! Sadie, ärka üles," sosistas Tyler, endal keel pehme nagu sulavõi.

OT: Sadie

"Mhmh," mõmises Ty. "Mul pole kuskile minna," pomises kutt haledalt. "Kas ma võin siia jääda?" küsis ta vaikelt ja hädiselt. Ty keerutas rummipudelit enda käes, olles silmnähtavalt liiga täis. Ime, et tal sellest söömatusest ja värgist veel krampe polnud ja teab mida. Loll loom.

"Süüa?" pomises Ty. "Ma olen liiga täis, et süüa," naeris kutt rõõmutult. "Kas sa saad aru?" pomises ta. Nüüd tuleb siis see soigumine, kui kurb ta elu on. "Ash ja Tess vihkavad mind nüüd. Selle metsa eksimise ja värgi pärast," ohkas kutt õnnetult. Ta polnud endiselt Sadie voodisse pugenud vaid istus selle kõrval maas ja mossitas. Nagu üks väike äpu ikka. "Ma ei taha oma õe nägugi näha. Mis ei taha. Ma ei julge," tunnistas kutt. Ta tõstis oma rummipudeli huultele ja rüüpas sellest lonksu.

Tyler ohkas raskelt ja noogutas Sadie jutule kaasa. Ta tundus endiselt nii hale, nagu mingi lontis kõrvadega peksa saanud koerakutsikas. Ta oleks tahtnus Sadie't juba suudelda, aga siis toppis tüdruk talle selle saia sõrmede vahele. "Miks kunagi pole nii, et kõik sind mõistaks? Miks alati ainult üks mõistab?" küsis Tyler küsimuse, mille sõnastuses ta kindel polnud. Ja kui ta selle juba küsinud oli, ei mäletanud ta enam, mida ta sellega täpselt teada saada tahtis. Cody murdis saiast väikese tüki ja toppis selle suhu. Aeglaselt mälus ta saia ja neelas selle siis alla. Aga enne kui ta uue tüki võtta jõudis, tormas kutt juba onnist välja ja vajus esimese puu juurde põlvili, oksendades kogu oma sisikonna võlja põhimõtteliselt. Ega tal seal maos peale rummi ja selle ühe tüki saia polnudki midagi. See väike maoloputus tegi talle ainult head.

Ja homme on jälle paha olla. Way to go Tyler! Kutt tõmbas pusa varukaga üle suu ja vajus Sadie juurde istuma, võttes veepudeli. Ta jõi isukalt mitu lonksu vettja ohkas siis. "Tahaks magada," pomises ta. Ta ise küll ei märganud, aga reaalsuses hakkas ta keha õrnalt värisema. Ja see oli söömatusest ja alkoholi kaanimisest. Hea oli, et ta suure osa sellest välja oksendas. Enamus oli siiski juba end verre süüa jõudnud.

Tyler ajas end püsti ja järgnes Sadie'le. "Üldse ei taha süüa," mainis kutt. Siiski lonkis ta neidise järel onni ja maandus tema voodile istuma. Ta sai aru, et ta peab sööma ja ned värinad muutusid hullemaks. Aga tal polnud söögiisu. No mis sa teed, kui isu pole? Sunnid söögi alla. Pealegi, hommikul oleks veel hullem olla kui ta mitte midagi ei sööks. "Ma olen päris silmakirjalik, mis," turtsatas Tyler.

Ty näris oma uut saia. Eelime jäi ilmselt õue. Kutt noogutas küsimuse peale. "Nooh, ma jätsin su maha ja nüüd olen siin täis nagu siga," selgitas kutt. Tegelikult peaks ta Theresa juurde minema ilmselt. Aga ta ei julgenud. Ta tõesti ei julgenud. Suur Tyler kartis oma pisikest punapäist õde. Miks? Ta kartis temast ilma jääda. Ja kõige rohkem kartis ta tema poolt sõimatud saada. Ta oli liiga peksa saanud kutsikas hetkel, et veel kellegi sõimu taluda. Selle pärast ta siin Sadie juures kössitaski. Hea kindel valik. Parem valik, kui enese surnuks joomine rannal.

Tyler näris ikka veel oma seda nö esimest kuklit. Ta oli lootusetu sööja hetkel. Tavaliselt ta ikka sõi suure isuga kui süüa anti. Aga eks see hetkel oli arusaadav ka vist. "Ära muretse, ma ööseks ei jää," pomises kutt. "Eks ma püüan enda onni minna. Vaikselt, vaikselt," kutt turtsatas kergelt naerma. Kui Theresa eeline öö nii mures oli olnud, huvitav, kas ta see öö siis ka juba otsib teda või muretseb või midagi? Ilmselt mitte. Ta ka ei muretseks, kui tal selline tropp vend oleks. Tyler ohkas ja hakkas nüüd poolikut kuklit närima. Väga kuiv toit oli.

Tyler noogutas. "Tänan, aga ma ei saa. Sa tead, et ei saa. See pole õige. Me pole enam koos ja... See mis metsas juhtus. Me olime mõlemad täis," pomises Cody pisut segaselt ja lõpetas oma kukliga. "Nüüd ma sõin su söögi ka ära," tundis kutt süümekaid. "Ma peaks minema ja häbenema kuskil," pomises ta. Ta tundis, et on kogu maailma jaoks üks suur häbiplekk.

Tyler ohkas ja võttis šokolaadi vastu ja sõi seda sama isutult, kui kuklit. Siiski sai ta selle söömisega kiiremini ühele poole, kui kukili söömisega. Tyler toetas oma pea Sadie õlale. "Ma ikka tunnen, et pean põdema," pomises ta. Ja oli see siis söömatusest, tarbitud alkoholist või väsimusest, aga Cody silmad vajusid kinni ja ta jäi sekundiga magama, kuulmatagi neidise küsimust tema tunnete kohta. Ta jäi kohe nii sügavalt magama, et enam ei ärataks teda pommi plahvatus ka vist.

Selle sikutamise peale ärkas Tyler nüüd üles. Nii palju siis pommikindlast unest. "Mmh?" mõmises ta ja viis pilgu Carlosele, kui ta püsti oli tiritud. "Mis sa siin teed?" naeris Tyler kergelt ja sasis kuti juukseid. "Kus ma olen üldse?" pomises ta siis ringi vaadates. Aah, Sadie onnis. Jaa jah. Midagi nagu meenus. "Vähemalt mul on selle jama keskel üks sõber alles," pomises Tyler ja pani oma käe ümber Carlose õlgade, toetades end kutile. Üksinda oli võimatu püsti seista ilmselgelt ju. "Tegelt ma ei pidanud üldse siia jääma," tuli talle meelde. "Sadie, anna mulle andeks, et ma selline tuppes munn koguaeg olen," nurus kutt andestust teab mille eest.