Palli kõksimas,

Õhtu oli, kuid umbes tund aega oli veel päikese loojumiseni aega. Palli nägi üsna hästi ning teised koolikaaslased olid suure lõkke püsti pannud, istudes nüüd selle ümber. Mõnel oli kitarr ka kaasas, nii et üsna mõnus oli ja värki. Aga kuna Ashton ei viitsinud väga kaua seal lõkke ääres istuda, võttis ta jalkapalli ning hakkas mööda veepiiri edasi jalutama, kuni jäi umbes paarisaja meetri kaugusel peatuma. Ta viskas palli kergelt õhku ning hakkas seda siis kõksima, küll jalaga, küll põlvega, vahel peaga ka.

Ot: Nii kinni kui olla saab.

Sebastianne oli nende päevade jooksul küll teistega seltskonnas viibinud, jah, aga see ei tähendanud, et ta eriti endine tema oleks olnud. Siin saarel oli ta ehk rohkem pisut Sebastianne, mitte the Sebastianne? Well. šokk võis veel kaua tunda anda. See võis ka põhjus olla. Või siis see, et ta pidevalt mõtles. Mitte pidevalt, vaid koguaeg.

Iga õhtu oli ka lõke püsti pandud, mis oli päris armas, javärki, aga mitte kunagi polnud Simi seal eriti kaua. Küll ütles vabanduseks, et tal on uni, võisiis, et ta tahab lihtsalt omaette olla. Vahepael sai ta lihtsalt mitte midagi ütlemata minema hiilida. Ja vahest polnud teda tundide kaupa näha.

Nüüd oli taas üks neist kordadest, kus ta sai lihtsalt mitte midagi ütlemata minema minna. Vaikselt, ja ettevaatlikult, aga minema ta läks. Veidi enne Ashton't, it was. Ta oli läinud täpselt samale poole, mööda kallast, nagu Ash'gi, ainult, et veidi kaugemale. Ta oli seal avastanud koha, kus oli päris mugav olla, olgugi, et kivine pind, ja hea üksik koht oli see ka. Ja kõige tipuks teistest piisavalt eemal. Ei saa öelda, et ta seal eriti hästi varjatud oleks, võimidagi, kuid hea oli seal seal sellegipoolest.

Ja seal ta siis istus ilusti. Kuni Ashton tuli. Hehh.. Sebastianne lihtsalt vaikis. Ei mingit 'tere' või mingid küsimust. Ta lootis, et kas too läheb üldse ära, või kui veidi vähem veab, tuleb ise rääkima. Kindlasti ei oodanud ta seda, et Carlos ja Ty ja kõik teised jalgpallurid sinna mingit omavahelist matši pidama tulevad. Aga, elame näeme.

Juuksed olid tal lennuõnnetusest saati krunnis olnud - nii oli lihtsam olla ja juuksed ei seganud koguaeg. Seljas kandis ta lisaks aluspesule maikat, sellepeale pusa ja jalas olid tal poolpikad püksid ja varbavaheplätud. Too põlveside polnud kuhugi kadunud. Enamjaolt võttis ta selle vaid magama minnes ära.

Ashtoni keel oli juba paranemas. Paar päeva tagasi suutis ta esimese sõna öelda. Nagu väike laps. Ta kõksis veidi edasi, kuni märkas viimaks silmanurgast kedagi maas istumas. Ta lõi palli siis Sebastianne poole ja tegi näo, nagu see oleks täiesti kogemata olnud. Sitaks oligi kogemata ju. Tema jalgpallis juba naljalt vigu ei tee. Ta pööras end nüüd neiu poole, tõstes pallilt silmad. Nähes, et see on Sebastianne, muigas ta kergelt ning ütles: "Õhtust." Õnneks oli hääldus juba täielikult ära paranenud, mingeid s'e ei susistanud ning suutis ka r tähte põristada. Aga keeles oli suht mõnus arm. Niidid oli ta ka saanud juba välja tõmmata. Või noh, need tegelikult tulid ise ära.

Ta hakkas vaikselt tüdruku poole liikuma. Kuna õhtu oli üsna külm, olid Ashil jalas hallid dressid, mustad tossud ja valge suhteliselt liibuv t-särk.

Sebastianne istus seal lihtsalt tuimalt edasi, kui pall tema suunas lendas. Piisavalt mööda löödud pall, siiski, et mitte pihta saada. "Kui ma surra tahan, oled sina esimene, Ashton, keda ma sellest teaitan," sõnas neidis sarkastiliselt. Ta oli pahane, et tema pihta oli pall löödud, sest kohekindlasti ei uskunud ta seda, et see kogemata valesti löödud pall oli. Kuulnud seda ühte sõna mehe suust, noogutas Simi. Tema oli oma tervituse juba öelnud.

"Miks sa teiste juures pole?" uuris Simi siis. Ta oli kergelt üllatunud, et Ashton koos ülejäänud seltskonnaga lõkke ääres ei istu. Või vähemalt enamuse seltskonnaga. Oli loomulikult veel neid, kes lõkke ääres ei istunud, aga sellegipoolest oli ta oodanud seda, et ka Ash koos teistega seal istub.

"Hmhh.. ma veel lootsin, et mul on keegi olemas, kes oleks nõus mulle minu eest otsma peale tegema, kui mul ükskord see kiiks läbi käib. Kuigi ma tõsiselt loodan elada vähemalt 40-aastaseks." muigas neidis. "Ja, aitäh hoolimast." lisas ta hetk hiljem. Jah -see, et neidis pihta ei saanud, oli tõesti kõige tähtsam.

Oma küsimusele vastust kuulnud, turtsatas Sebastianne naerma. "Peaks ma kartma või meelitatud olema?" küsis ta igaksjuhuks, sest ta ei teadnud tõesti kas Ashton oli omaarust mingine pervo-stalker või selline.. I-like-you stalker. Kuigi mõlemad olid omalmoel hirmutavad. She has had those last ones.

"Minu järjekordne alone-time. Mille sa küll ära rikkusid.. mitte halvas mõttes. Tulin siia, et mõelda. Ma olen päris tihti nii ära kadunud, kui sa tähele pole pannud. Ja enamjaolt olengi siia tulnud." vastas Simi.

On igasuguseid põhjuseid, miks seda tahta. Aga mitteüks neist pole tegelikult tõsiseltvõetav ja nende põhjuste pärast suremiseks peaks ta poolhull olema. Simi ongi elurõõmus, sõbralik, jutukas, seltsiv ja kõike seda jura. Tal on ka kõik olemas, vähemalt peaaegu, kuid see ei tähenda alati, et kõik korras on. On veel kuradima palju asju, mis võiks paremini olla ja mis võiksid üleüldse mitte eksisteerida.

Vastuse peale nihkus Simi mehest veidi kaugemale. Nii, igaksjuhuks. Sellegipoolest ei läinud ta sugui kaugemale. Paar sentsimeetrit ehk nihkus. Just for fun. Nagu ta ütles - kes teab, millal tal see kiiks võib ükskord läbi käia. Aganoh, selle mingilmääral immiteerimise peale Sebastianne ainult naeris kergelt. "Aga ma eeldan siiski seda, et sa ei taha oma ülejäänud elu kuskil kongide taga veeta. Või vähemalt mingit osa sellest. Seega on mul sinuga üsna turvaline olla. Ma vähemalt loodan seda, mr Stalker." muigas neidis.

Küsimuste peale naeris Simi üsnagi rõõmutult. "Esiteks on siin niivõrd eraldatud koht ja suuremat kära meie peatuspaigast ei kuule. Siin on jubedalt ilus ka. Mulle meeldivad mererannad. Eriti öösiti ja varahommikuti. Päikeseloojangu ja -tõusu ajal. Ja eriti siis, kui meri on rahutu. Endal on küll siis kurvem ja halvem tuju, aga mulle meeldib nii... siin. Ja, jah, põhimõtteliselt masen ka. Mõtlen. Mõtlen teatud asju põhjalikult läbi." seletas ta Ashton'le pikalt, pilku merel hoides.

Ashtoni reaktsiooni peale Simi ainullt naeratas kergelt. Hea mõte, iseenesest. Ja kuna ta oli ilusti sellises kauguses, kus ta pikali heites juba pea noormehe kõhule panna saab, ilma eriliselt rohkemate liigutustega, siis ta seda tegigi. Isiklik padi. Yeah. Korraks käis neidise peast läbi küsida 'kas sa kavatsed mulle ka hiljem isiklikku patja mängida?' as in 'oleme me paar?' või midagi taolist, aga selle jättis ta siiski tegemata. See oleks armas küsimus küll olnud, jah, aga neidise meelest on mehed need, kes peaksid selle küsimuse esitama. Ja, jah, Ashton on Sebastianne'le juba ammu meeldinud. Nad on ka alati hästi läbi saanud. Seega.. miks mitte? Aganoh.. eks näis, mis saab.

Jalgpalluri lause peale ei osanud neidis isegi reageerida. "Noo.. kui siia kujutada ümber seinad ja lisada see masendav ja kurb ja üksildane ja igatepidi loner' tunne, siis jah. Oma majas on alati rõhutud ja masendav tunne. Almost the same feeling I have here when I'm alone. .. ja kui ma sellest nüüd nagu räägin.. mõelnud olen ma sellest palju.. siis tegelikult .. ma nagu vabatahtlikult piinaksin ennast selle tundega. Hehh.. pigem tunnen ma ennast siin lihtsalt.. hästi. See ei ole küll päris õige sõna, aga olenemata sellest kurvast meeleolust, on mul siin hea olla." andis Sebastianne jälle pika vastuse. Üldiselt piirdub ta väga lühikeste vastustega. Lakooniline inimene. But that's only 'the' Sebastianne.

"Kartmisi on igasuguseid.." sõnas ta otsest vastust andmata. Veidi taevast jõllitanud, sulges ta silmad. Jah, kartmisi on igasuguseid. Otseselt kellegi kartmine, kartmine, et üks hetk ta on ja teine hetk teda ei ole, kellegi pärast kartmine (nimetatakse ka muretsemiseks)..

Ashton' lauset kuuldest ohkas ta kergelt. Oleks ta viitsinud, oleks ta võinud tähenärijaks hakata. Alustades sellest, et kui nad magama peaksid minema, siis jätab Ashton ju Simi üksi. Mingis mõttes. Ashton on oma õega ühes onnis ja Simi on Casey'ga. Ja kohe kindlasti ei noormees koguaeg tema kõrval. Kuid asja teisest küljest võttes.. selle ilusamast küljest, on see tegelikult täitsa tore. "Sa mõtled sellega mida?" küsis neidis siiski pärast mõningast vaikust. Oli ilus mõelda, et nad nüüd paar on, võimidagi.. aga kuna Sebastianne oskab kõik 10x ilusamaks ja paremaks mõelda, kui need tegelikult on ja ilma täpset vastust teadmata kõik enda jaoks nii perfektseks mõelda, siis on parem ikkagi seda õiget vastust teada, et pärast mitte valusalt vastu näppe saada.

"As in something beautiful?" küsis cheerleader siiski ilusti üle. See ilusam variant oli otseloomulikult väga tore ja armas ja igatepidi kõige toredam asi, mis pärast seda lennuõnnetust juhtuda on saanud. Aga, nagu õeldud, oskab ta asjad ilusamaks mõelda kui need on ja pärast vastu näppe saada oleks pääris nõme. Rikuks sellegi hea olemise ära, mis on. Ja jumalteab, mis kiiks tal siis peast läbi käia võib..

Küsimust kuuldes turtsatas Simi kergelt naerma. "Sellele saab mitmeti vastata.." alustas ta. "Ja kui mul oleks mingi rõõmus tuju .. which means I'm in mood to talk.. võiksin ma pikalt-pikalt venitada, enne, kui ma ütlen selle, mis mul praegu mõtteis keerleb.." keerutas Sebastianne siiski veidi. "Aga.. mina olen ilus.. vähemilusam kui sina, aga see pole tegelikult oluline.. ja ma tõesti loodan, et sa samamoodi arvad, et meist midagi tõeliselt ilusat võiks välja tulla.." tegi ta oma jutu kiire lõpu, taevast vaadates. Tal oli küll kiusatus ennast põlvili ajada või mehele kaksiratsi peale ronida ja teda suudelda. Aga see jutuajamine oli olnud liiga umbkaudne, mistõttu Sebastianne' mõtteis liikles ringi siiski üks väike ja kuradima vihaleajav (mitte, et seda väliselt näha oleks) kõhklus, et Ashton praegu lihtsalt nalja teeb või siis et nad ühist mõtet ei jaga.

Eino vahest võis ju sellist.. madala enesehinnanguga inimene olla. Enamjaolt ta ongi, kusjuures. Kuigi ta suudab ennast mingil moel ilusaks mõelda. Seltskond mõjub ka sellessuhtes hästi. Kuigi, tegelikult ei ole ju erilist põhjust öelda, et ta kole on. Kõigil omad head ja vead.

Mehe vastuse peale naeratas Sebastianne omaette ning ajas siis ennast kõigepealt istukile, seejärel ennast põlvili sättides, näoga mehe poole. Käsi hoidis ta põlvedel. "Me oleme siis... meie?" küsis neidis, et ikkagi see kõige täpsem vastus kätte saada. Ta kortsutas küll kulmu, kuid juba ta silmadest oli näha, et ta õnnelik on. See oli teistmoodi õnnelikus.

All day, every day taevani ulatuvat ego omada võib ohtlik olla. Seetõttu on ka need madalhetked madala egoga toredad.

Vastust kuuldes, kortsutas Sebastianne kulme. eisaanii, et see suhe on sellepärast, et Simi seda tahab. See peab mõlemapoolselt toimima. Aga et oma reaktsiooni veidikenegi varjata, asetas ta käed õrnalt noormehe põskedele, teda hetk hiljem magusalt suudeldes. With her eyes closed. "Aga see ei ole lihtsalt all-about-me, ega? All-about-us.. that's the way it should be..." ei saanud neidis protestimata jätta, suudluse katkestades/lõpetades.

Simi naeratas mõminat kuuldes ning seejärel sai ta taas mehe huuli tunda. Ta peaks peast täiesti soe olema, kui neist vabatahtlikult loobuks. Veidi aeg suudlenud, tõmbus ta mehest kuradima kiirest eemale, näol valulik grimass. "Kuradi kurat.." torises ta, oma haige põlve sirgu lastes. Ta oli suutnud kuidagi kuradima valesti sellele toetada, niiet põrgulik valu sealt läbi käis. Neidis oli veel lootnud, et põlv enamvähem korras nüüd on. Guess she was wrong. "Värdjalik põlv.. jesuschrist.." jätkas Sebastianne torisemisega, põlve veidi masseerides.